Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft) asutati Tartus 18. jaanuaril 1838.

Seltsi eelkäijateks olid Tartu- ja Võrumaa pastorite poolt Tartus 1819 loodud Eesti Õpetatud Selts ja Tartu ülikoolis alates 1831 tegutsenud teaduslik vestlusring.

ÕES-i asutajaliikmeteks olid arst Friedrich Robert Faehlmann, TÜ eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson, õigusteaduse professor Friedrich Georg v. Bunge, anatoomiaprofessor Alexander Friedrich v. Hueck, ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse ja 2 kooli- ning 12 kirikuõpetajat. Seltsi esimeseks presidendiks sai Tartu pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe.

1839. aasta jaanuaris kinnitatud põhikirja järgi oli Tartu ülikooli juures asuva seltsi põhiülesandeks eesti rahva mineviku ja oleviku, keele ja kirjanduse ning eestlaste poolt asustatud maa uurimine. Ühtlasi nähti ette seltsi toimetiste väljaandmine, eesti rahva ajaloo ja kultuuri esemeliste ning kirjalike mälestusmärkide kogumine, muuseumi rajamine.

ÕES-i tegevuse algaastail pöörati suurt tähelepanu rahvavalgustuslikule tegevusele.

Maarahvale mõeldud kirjandusest ilmusid seltsiga 1839 liitunud Kreutzwaldi “Wina-katk” (1840) ja “Sippelgas” I (1843) ning “Ma-rahwa Kalender” (1840-65), millele tegid kaastööd nii Faehlmann kui Kreutzwald.

Korduvad seltsi oma ajalehe asutamise katsed ebaõnnestusid.

1840 hakati aga välja andma “Õpetatud Eesti Seltsi Toimetusi” (Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, Dorpat/Tartu 1840-1943; 34 kd), kus esimeste aastakümnete suurima saavutusena ilmus Kreutzwaldi “Kalewipoeg” ühes saksa tõlkega (1857-61).

1860. aastail algas ÕES-i tegevuses uus periood. Seltsi asutajaliikmete asemele oli asunud uus saksameelsem põlvkond, mis tingis seltsi eemalejäämise eesti rahvusliku ärkamisaja põhisündmustest. Peatähelepanu langes nüüd akadeemilisele tegevusele, seda eriti president Leo Meyeri juhtimisel 1869-99.

1861 hakkas ilmuma “Õpetatud Eesti Seltsi Aastaraamat” (Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft, Dorpat/Tartu 1861-1938; 72 kd). 1863-69 ilmus 7 köidet “Õpetatud Eesti Seltsi Kirju” (Schriften der Gelehrten Estnischen Gesellschaft) Väljaannete vahetamine teiste teaduslike seltside ja asutustega nii kodu kui välismaal muutis seltsi liikmete teadustööd kättesaadavaks kogu tolleaegsele teadusmaailmale.

Seltsi pidevalt kasvanud liikmeskond ületas 19. saj II poolel 300 piiri. Nimekate baltisaksa teadlaste (Leo Meyer, Constantin Grewingk, Eduard Winkelmann, Richard Hausmann) kõrval liitus seltsi tegevusega üha enam eestlasi (Jakob Hurt, Jaan Jung, Mihkel Veske, Karl August Hermann, Martin Lipp, Villem Reiman, Oskar Kallas, Jaan Tõnisson jt).

20. saj alguse keerulised ühiskondlik-poliitilised olud tekitasid seltsis teravaid sisepingeid. Kartes vähemusse jääda, ei lubanud saksa enamus 1910. a paiku seltsi enam uusi eesti soost liikmeid; samal ajal teravnes ka seltsi vahekord ülikooliga. I maailmasõja algul ÕES-i tegevus katkes.

Uue hooga alustati 1919 TÜ kuraator Peeter Põllu eestvedamisel.

Kuna iseseisvas Eestis tegelesid materjalide kogumisega mitmed seltsid ja asutused, võis ÕES pöörata peatähelepanu teaduslikule uurimistööle ja selle tulemuste publitseerimisele. Eestlaste osakaal seltsis kasvas ning 1928 mindi üle eestikeelsele asjaajamisele.

Ilmus ulatuslikke monograafiaid ning lisandusid uued väljaanded: 7 köidet “Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaadet” 1922-38, 5 köidet “Õpetatud Eesti Seltsi Kirju” 1932-39 ja 2 köidet “Eritoimetusi” 1931-33.

1938 tähistati suure pidulikkusega ÕES-i 100. aastapäeva.

 

1940ndate II poolel viidi selts TÜ juurest ENSV Teaduste Akadeemia alluvusse.

28. juunil 1950, üsna varsti pärast kurikuulsat EKP VII märtsipleenumit, otsustas TA presiidium ÕES-i sulgeda.

1988. aastal, mil üksteise järel taastati okupatsiooniajal suletud seltse ja väljaandeid, oli ÕES esimeste hulgas.

ÕES-i 150. aastapäeva tähistati pea üheaegselt nii Torontos, Stockholmis kui Tartus. 26. aprillil 1988 TÜ raamatukogus peetud aastapäevakonverentsil tehti ettepanek seltsi tegevus taastada. 60 konverentsil osalejat valis seltsi tegelikuks käivitamiseks korraldava komisjoni koosseisus Herbert Ligi, Jüri Linnus, Ott Kurs, Harald Peep ja Tiit Rosenberg.

Pärast taastamist on seltsi tegevuse peamiseks vormiks olnud avalikud ettekandekoosolekud, mille arv on viimastel aastatel olnud keskmiselt 15-17 piires. Selts on korraldanud ka konverentse ja teaduspäevi.Aastatel 1988-2010 on toimunud kokku 309 seltsi töökoosolekut. Taastamisjärgsel ajal on seltsi liikmeskond olnud 100 inimese ringis (2011. aasta alguse seisuga 111). Pärast taastamist on Seltsi esimeesteks olnud Herbert Ligi (1988–1990), Tiit-Rein Viitso (1991–1993), Jüri Linnus (1994–1995), Tiit Rosenberg (1995–2007) ja Heiki Valk (alates 2008. aasta algusest). 2001. aastal sai ÕES Eesti Teaduste Akadeemiaga assotsieerunud teadusseltsi staatuse. Teaduste Akadeemialt saadav toetus aitab katta tegevuskulusid ja on abiks aastaraamatu väljaandmisel.
Seltsi aastaraamatu taastamisjärgse aja esimene number, mis sisaldas materjale aastate 1998-1993 kohta, ilmus 1995. Esialgu ilmus aastaraamat ebaregulaarselt, hõlmates enamasti mitme tegevusaasta materjale. Artiklid rajanevad seltsi koosolekutel peetud ettekannetel. Alates 2006. aastast ilmub aastaraamat uues kujunduses ja kõvakaanelisena, kajastades materjale ühe aasta kaupa.Marten Seppeli ja Kadi Kassi toimetamiselon see taas saanud reaalseks aastaraamatuks ja erinevaid humanitaarteadusi ühendavaks teadusväljaandeks.
2008. aastal alustas Selts aastaraamatus ilmunud kaastööde eest stipendiumi väljaandmist. Esimese, 2500 krooni suuruse stipendiumi sai Ott Kurs aastail 2001–2007 avaldatud artiklite eest. Järgnevatel aastatel on parima artikli eest tunnustuse pälvinud Elvi Nassar ja Indrek Paavle.
Jätkatud on varasemaid sariväljaandeid.Õpetatud Eesti Seltsi Kirjade sarjas on ilmunud Ott Kursi „Etnilisi vähemuse ajas ja ruumis“ (1998) ja ”Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil” (2007), samuti Silvia Laulu „Rauaaja kultuuri kujunemisest Eesti kaguosas” (2001).Seltsi toimetiste sarjas ilmus G. Fr. vonBunge juubelikonverentsi kogumik „Tundmatu Friedrich Georg vonBunge“ (2006) ning Muinsuskaitseameti peadirektori Agne Trummali mälestusele pühendatud raamat „Looduslikud pühapaigad. Väärtused ja kaitse“ (2007).
ÕES-i väljaandena on ilmunud Eesti Ajaloo üldkäsitluse IV (2003), V (2010) ja VI köide (2005). Seltsi toetaval osalusel ilmus ajalooprofessor Sulev Vahtre pühendusteos „Muinasaja loojangust omariikluse läveni“ (2001) ning ajaloodoktor Silvia Laulu juubelikogumik „Etnos ja kultuur“.ÕES-i ja TÜ Ajaloo ja arheoloogia Instituudi koostöös anti väljaraamat „Soome ja Eesti riikluse juured: 1809. aasta tähendus“ (2010).

KIRJATÜKKE SELTSI LÄHEMAST JA KAUGEMAST AJALOOST