Ettekanne käsitleb Umwelt’i teooria ja kultuurigeograafia raamis eesti nüüdiskirjanduse suundumust kujutada ilukirjanduses autobiograafilisi maastikukogemusi, mille võrgustikust kujuneb kirjanduslik omailm. Selline looming hõlmab kirjaniku kodukoha või mingil muul põhjusel tähendusliku piirkonna topograafia kirjeldamise läbi mälestuste, emotsioonide, subjektiivselt tähenduslike maastikudetailide, igapäevaelu, iseenda ja lähikondsete mõtteilma, aga ka läbi ajalooliste faktide, kogukonna pärimuse jne. Oma lähipiirkonna läbikirjutamisega jutustaks kirjanik justkui iseenda elust, kuid enda eluloo seob ta (kodukoha) maastikega nõnda, et loomingulisi elukaardistusi hakkavad määrama või vähemalt rütmistama iseäralikud geograafilised üksikasjad. Kusjuures sageli on puhtalt omaelulooliste seikade ülestähendamisele lisatud piirkonna ajalugu avavat dokumentaalset materjali, laiendades niisuguse kirjandusliku omailma-kujutuse ajalist mõõdet sageli lausa sajandipikkuseks. Vaatamata sellele aga, et neil omailmadel on autori koduümbrusega väga äratuntavalt kattuv geograafiline läte – prototüüpse keskkonna tuvastamine Eestmaa kaardil ei ole raske –, jäävad tegelike ja ilukirjanduslike maastike vahele võrdusmärgi tõmbamise võimalused siiski hajusaks kas või seetõttu, et loomingusse kandunud ümbrusele on sageli antud väljamõeldud toponüüm (Poeedirahu, Paradiis, Airootsi), või siis seepärast, et keskkonda on kujutatud selgelt subjektiivsete valikute ja tahete alusel. Muudest aspektidest juba ettekandes.