Head Seltsi liikmed ja huvilised   

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 18. novembril 2026 kell 16.15 Jakobi 2-106 ja veebis (liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab filosoofia ajaloo nooremlektor Eduard Parhomenko teemal „Hermann von Keyserling ja Eesti filosoofia lähted”. 

Hermann von Keyserling sai üle ilma tuntuks oma „Ühe filosoofi reisipäevaraamatuga“ (1919). Siinkohal keskenduksin noorele Hermann von Keyserlingile,  enne Esimest maailmasõda ja selle ajal: nii tema vastuokslikule suhtele Houston Stewart Chamberlainiga kui ka konfliktsele läbisaamisele baltisakslastest kaasmaalastega, eeskätt silmapaistva Eestimaa rüütelkonna esindaja Eduard von Stackelbergiga. 

Houston Stewart Chamberlaini nimetatakse tänapäeval peamiselt natsionaalsotsialismi eelmõtlejaks, kes olevat sillutanud teed Wagnerist Hitlerini. Chamberlaini natsionaalsotsialistliku retseptsiooni (Alfred Rosenberg) kõrval pakub Keyserlingi kultuuripluralistlik elufilosoofia sellele mitmest aspektist (rassism, antisemitism) alternatiivi, nihutades rõhu Chamberlaini rassiteoorialt („XIX sajandi alused“ (1899)) tema Kanti-tõlgendusele („Immanuel Kant“ (1905)), mida oli mõjutanud end juudina teadvustanud uuskantiaan Hermann Coheni „Kanti kogemuseteooria“ (1871/85). Keyserling meenutas Chamberlaini kui isalikku sõpra, kes oli äratanud temas filosoofiahuvi. Oma Kanti-raamatu esimese väljaande pühendas Chamberlain Keyserlingile, too aga Chamberlainile oma esikteose „Maailma ülesehitus. Ühe kriitilise filosoofia katse“ (1906). Ka järgnevates teostes, nagu „Surematus. Kriitika seostele loodusprotsessi ja inimese ettekujutusmaailma vahel“ (1907) ja „Prolegomena natuurfilosoofiale“ (1910), tegeles Keyserling Chamberlaini Kanti-tõlgendusest inspireeritud loodus- ja tunnetusfilosoofiaga, eemaldudes seejuures neovitalistliku (Henri Bergson, Hans Driesch) ja organitsistliku (Jakob von Uexküll) elukäsituse ajel  üha enam oma mentorist. Samas nähti toona just sellises kantiliku transtsendentaalfilosoofilise apriorismi elufilosoofilises ümbermõtestamises (ka Nietzsche mõjul) uusromantismi ilmingut, mille juhtfiguuridena tollases filosoofias nimetati Chamberlaini ja Keyserlingi üheskoos. 

Eesti filosoofia vaates väärivad omaette tähelepanu Keyserlingi toonased ettekanded: Tallinnas peetud „Indiviid ja ajavaim“ (1908) ja „Ajaloo huvist“ (1910) ning Riias peetud „Germaani ja romaani kultuur“ (1910). Ajaloo- ja kultuurifilosoofiliste arutluste käigus tõstatas ta neis baltisaksluse elujõulisuse küsimuse (1880. aastatel alanud ulatusliku venestamispoliitika tingimustes), tehes seda aimatavalt Chamberlaini uusromantistliku regeneratsiooniõpetuse vaimus. Kui Keyserling avaldas 1915. aastal Londonis filosoofilise essee „Selle sõja mõttest“, milles ta kõiki vaenupooli kritiseerides üritas eritleda käimasoleva hävitussõja metafüüsilist mõtet, puhkes baltisaksa ringkondades skandaal. Privaatses seletuskirjas „Mõningaid vaatepunkte päevaküsimusis“ (1917) esitas Keyserling seepeale käsituse baltisakslusest kui omaette aristokraatlikust seisusest / tõust, millel on sakslusega natsionalismi loomuldasa väikekodanlikus tähenduses vähe ühist. 

Kõik on oodatud!  

Head Seltsi liikmed ja huvilised   

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 4. novembril 2026 kell 16.15 Jakobi 2-106 ja veebis (ülekannet saab kuulata siit).

Ettekande peab tekstiiliajaloo teadur Kerttu Palginõmm teemal „Kuldlõngaga kootud: Lutke van Oyteni Oleviste antependium”. 

Tallinna kaupmees Lutke van Oyten kuulus varauusaegse Tallinna jõukamate kodanike hulka. Reformatsioon ja hiljem Liivimaa sõda, milles Lutke van Oyten kaotas oma elu, muutsid edasist ajalugu põhjalikult. 

Lutke van Oyten ei olnud üksnes Suurgildi oldermann, vaid tõusis hiljem ka Tallinna raehärraks. 1547. aastal tellis Tallinna raad Antwerpeni vahendusel Enghienist kaks kuningas Saalomoni ainelist piltvaipa ja viis verdüüri. Näib, et Lutke van Oyteni soovis seda varasemat ettevõtmist ületada, tellides kallihinnalise kuldlõngaga kootud piltvaiba Oleviste kirikule. Lutke annetas 3500 Riia marka Oleviste kiriku vaestelaua tarbeks, nii et antependium oli üks osa suuremast heategevuslikust ettevõtmisest.  

Antependiumi pildiprogramm on pühendatud Kristuse lapsepõlve ja kannatusloo kesksetele sündmustele. Teose pildiprogramm tugineb Antwerpenis levinud graafilistele eeskujudele, mis on seotud Frans Florise töökojaga. See võib Brüsseli kõrval viidata ka Antwerpenile kui teose valmistamiskohale. Nimelt toimus 16. sajandil Brüsseli vaibakudujate ümberasumine Antwerpeni, kus nad nautisid omamoodi vabakaubandustsooni. Sellisel moel vältisid Brüsseli käsitöölised muidu kohustuslikke linna ja kuduja/kaupmehe märke. Ettekanne keskendub Antwerpeni ja Frans Florise ringi kunstnike graafilistele näidetele ja nende tähtsusele antependiumi pildiprogrammi kujunemisel. Samuti käsitletakse teose pildiprogrammi reformatsioonijärgse Liivimaa kunstiteoste kontekstis.  

Ettekanne vahendab projekti ”Globaalne ja lokaalne: Tallinna varauusaja hindamatud piltvaibad” uurimistulemusi. Teadusprojekti (KUM-TA133) finantseeritakse Kultuuriministeeriumi „Eesti kultuuri teadus- ja arendusprogrammist 2023-2026”. 

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised   

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 21. oktoobril 2026 kell 16.15 Jakobi 2-106 ja veebis (liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab Timo Aava teemal „Vähemusrahvuste esindatus autoritaarse Eesti esinduskogudes 1936-1940”. 

Pärast 1934. aasta märtsi riigipööret saatis Konstantin Päts Riigikogu niinimetatud „vaikivasse olekusse“ ning sellega lõppes parlamentaarne demokraatia Eestis. Mõned aastad hiljem kutsuti ellu uued rahvaesinduskogud, mis ei tähendanud küll naasmist demokraatliku korra juurde, kuid mis laiendas poliitilist osalust ning nägi ette ka eraldi esindatuse vähemusrahvustele. Aastal 1937 kokkutulnud Rahvuskogus ning aastal 1938 kokkutulnud Riiginõukogus olid ette nähtud eraldi kohad vähemusrahvuste esindajatele, täpsemalt vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse esindajatele. Ettekanne vaatleb, kuidas jõuti vastavate kohtade loomiseni esinduskogudes ning täpsemalt seda, kuidas Riiginõukogus ettenähtud kultuuromavalitsuste esindajate koha täitmine toimis. See konkreetne küsimus aitab laiemalt mõtestada 1930ndate teise poole Eesti riikluse alusprintsiipe ja riigiaparatuuri toimimist.

Kõik on oodatud! 

Head Seltsi liikmed ja huvilised

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 7. oktoobril 2026 kell 16.15 Jakobi 2-106 ja veebis (liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab Jaak Valge teemal “Johannes Vares-Barbaruse kolm kriisi 1930. aastatel”.

Ettekandes käsitletakse Johannes Vares-Barbaruse 1930. aastatel süvenenud kolme kriisi: majanduslikku, loomingulist ja poliitilist, mis olid omavahel tihedalt põimunud. Majanduslikult edukas arst ja ambitsioonikas luuletaja tajus ühtaegu oma sissetulekute suhtelist vähenemist ning talle ebaõiglasena tunduvat vähest kirjanduslikku tunnustust. Poliitiline areng – vabadussõjalaste tõus, 1933. aasta põhiseadusreferendum ja seejärel autoritaarse korra kujunemine – süvendas tema võõrandumist Eesti ühiskonnast ning sellega kaasnes ka kaugenemine oma kirjanduskaaslastest. Ettekandes vaadeldakse, kuidas nende kolme kriisi koosmõjul muutus Barbaruse rahulolematus järjest radikaalsemaks ning Nõukogude Liit hakkas talle üha enam paistma alternatiivina Eesti ühiskonnale, millesse ta tundis end järjest vähem kuuluvat. Kas Vares-Barbarus oli juba 1936-37. aastal valmis Eestit okupeeriva võimu teenistusse astuma?

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 6. mail 2026 kell 16.15 Jakobi 2-224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab TÜ võrdleva kirjandusteaduse teadur Kairit Kaur teemal „Byroni baltisaksa retseptsioonist”.

George Gordon Byron (1788–1824) oli 19. sajandi esimese veerandi tuntumaid romantilisi poeete. Kuulsuse tõi eksootilisi paiku külastades sündinud värssreisikiri „Childe Haroldi palveränd“ (1812), tipu saavutas see ajastu suhtes satiirilise poeemiga „Don Juan“ (1819). Skandaalse eraelu tõttu Inglise kõrgseltskonnast väljaarvatud, veetis ta suure osa oma lühikeseks jäänud elust väljaspool kodumaad. Itaalias sõbrunes ta teise tuntud inglise romantilise luuletaja, Percy Bysshe Shelley’ga, samuti tolle abikaasa Maryga, kes sai tuntuks sõpruskonna ajaviitest sündinud õudusromaaniga „Frankenstein“. Meelelistest naudingutest kiirelt blaseerunud kirjanik elas siiski lõpuni välja kirglikult kaasa erinevatele vabadusvõitlustele: ludiitide mässust Itaalia karbonaarideni. Ta suri vaid kolmekümne kuue aastasena Mesolóngi soode keskel, toetades Kreeka vabastamist Osmanite võimu alt. Kirjandusse tõi ta byronliku kangelase kuju: üksildase vaba hinge, sageli õilsa röövli, väliselt karmi ja kättesaamatu, keda ümbritsesid ikka kirglikud naised. Byroni isik ja looming leidis palju imetlejaid ja jäljendajaid üle kogu Euroopa. Eriti tugevaks on peetud tema mõju vene kirjandusele, tema mõju peetakse oluliseks nii Puškinile kui ka Lermontovile. Vastastikune sümpaatia ühendas Byronit Goethega, kuid ta oli veel eeskujuks ka noorele Heinele. Mis aga jõudis sellest Byroni vaimustuse lainest Baltimaile? Püüan oma ettekandes leida sellele küsimusele vastust, tuginedes meie kultuuriloolistele kogudele ja otsides jälgi loomingulisest retseptsioonist baltisaksa ajakirjanduses.

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised!

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekule, mis toimub järgmisel kolmapäeval 22. aprillil algusega kell 16.15 Tartus Jakobi 2 ruumis 224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia)

Ettekande peab TÜ germanistika professor ja ÕESi juhatuse liige Reet Bender teemal “Buršid balletiseelikuis ja muud tegelased. Tartu baltisaksa korporatsioonide teatritegevusest”.

Tartu baltisaksa korporatsioonidelt pärineb üks tänaseni üpriski elujõuline traditsioon – rebasteatri tegemine. Mõnevõrra on aga levinud fotojäädvustused rebasteatrite tegijaist kostüümides. Ja kuivõrd see baltisaksa isetegevusteatri alaliik on jäänud senimaani laiemast teatriloost ja ka teadmisest välja, on “pilt ilma helita” kohati viinud mõneti fantaasiaküllaste tõlgendusteni. Ettekandes vaadeldakse lähemalt, millega oli rebasteatrite näol tegu ja lisatakse pildile ka tekst.

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised 

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 8. aprillil 2026 kell 16.15 Jakobi 2-224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab TÜ eesti ajaloo nooremteadur Mann Loper teemal „Rahvusliku kasvatuse küsimus Eesti koolide õppenõukogudes 1920-1940”.

Ettekanne käsitleb rahvuslikku kasvatust Eesti koolipraktikas 1920.–1930. aastatel, tuginedes peamise allikagrupina koolide õppenõukogude protokolliraamatutele. Keskseks küsimuseks on see, kuidas rahvuslik kasvatus koolis toimis ning mille kaudu seda ellu viidi. Koolitasandi käsitlemine võimaldab täiendada doktoritöö fookuses olevat seni peamiselt ühiskondlikule, hariduspoliitilisele ja õppematerjalidele keskendunud vaadet rahvuslikule kasvatusele.

Õppenõukogude materjalide põhjal analüüsitakse, kuidas rahvuslik kasvatus avaldus õppesisus – eeskätt ajaloo- ja kodanikuõpetuses ning keelevalikutes –, milline oli selle sümboolne ja rituaalne mõõde (aktused, tähtpäevad, kooliruum, koolivorm) ning kuidas see seostus sotsiaalsete ja distsiplinaarsete praktikatega, nagu käitumisnormide kehtestamine, organisatsioonidesse kuulumise reguleerimine ja poliitilise tegevuse piiramine.

Rahvuslik kasvatus ei olnud ajas muutumatu nähtus ega kindel õppesisu, vaid raamistik, mis muutus 1930. aastatel selgemalt normeerituks ja riiklikult juhitumaks. Kasvatuse kaudu kujundati nii rahvuslikku kuuluvust kui soovitud „head“ kodanikku.

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised 

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 25. märtsil 2026 kell 16.15 Jakobi 2-224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peavad dendrokronoloogid Kristina Sohar ja Alar Läänelaid teemal „Dendrokronoloogia rakendusi Eestis: mikroskoobist mäestikeni, merepõhjast muuseumini”.

Puude aastarõngaste teadus ehk dendrokronoloogia on Eestis võitnud eluõiguse viimaste aastakümnete kestel. Aastarõngaste uurimise rakendusvaldkonnad on üllatavalt mitmekesised, hõlmates ökoloogiat, klimatoloogiat, arheoloogiat, ajalugu, kunstiteadust, geograafiat ja muudki. Tartu Ülikooli dendrokronoloogia labori teadlased Kristina Sohar ja Alar Läänelaid tutvustavad mõnesid Eestis tehtud uurimusi, milles on rakendatud aastarõngastes sisalduvat teavet. Näidatakse puude juurdekasvu reageerimist ilmastikule, sookuivendusele, vaigutamisele, sõjategevusele. Täpselt dateeritud aastarõngaridade järgi on määratud hoonete ja laevavrakkide vanuseid, tehtud kindlaks tammepuidust maalitahvlite ning okaspuidust keelpillide valmistamisaegu. Mõnel juhul on dendrokronoloogiline dateering aidanud lahendada arheoloogilisi või kunstiajaloolisi küsimusi. Lisaks dateeringule määravad dendrokronoloogid ka uuritavate puude geograafilist päritolu.

Kõik on oodatud!

Head Seltsi liikmed ja huvilised!

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 11. märtsil 2026 kell 16.15 Jakobi 2-224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia).

Ettekande peab Saara Liis Jõerand teemal „Ortograafiliste kõrvalekallete stilistilised funktsioonid eesti nüüdisluules”.

Oleme normingupärase õigekirjaga niivõrd harjunud, et sellest kõrvalekaldumine paistab hästi silma ning võib seega kanda tähendust. Seda potentsiaali on eesti nüüdisluules laialdaselt ära kasutatud ning aastatega on kõrvalekallete stilistilistes funktsioonides moodustunud mitmesuguseid mustreid ja seaduspärasid. Mis juhtub tekstiga, kui kirjutada “besee” asemel “pesee” või “müstilise” asemel “mystiline”? Kuidas muutub lugemiskogemus, kui mõnda tähte mitmekordistada? Ettekandes annan ülevaate Eestis aastatel 2000-2023 välja antud algupärastes luulekogudes leiduvatest ortograafilistest kõrvalekalletest ning pakun välja nende viis stilistilist funktsiooni: kuuluvuse markeerimine, autoristiili loomine, eri keelevariantidele viitamine, lugemisprotsessi juhtimine ja keelemängud. 

Kõik on oodatud! 

Head Seltsi liikmed ja huvilised  

Olete oodatud järgmisele Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval 25. veebruaril 2026 kell 16.15 Jakobi 2-224 ja veebis (koosolekuga liitumiseks vajuta siia). 

Ettekande peab Andres Tvauri teemal „Pihkva päritolu asukad Eesti linnades 13. sajandil arheoloogia andmetel”. 

Varaseimad linnad Eestis asutati 13. sajandil pärast Saksa-Taani vallutust ja maa ristiusustamist. Lisaks linnu valitsenud saksa kaupmeestele ja käsitöölistele elas neis arvukalt ka eestlasi ja skandinaavlasi. Arheoloogilised allikad näitavad, et 13. sajandi keskel saabus Tartu, Viljandi ja Tallinna elanikke ka Pihkva linnast või Pihkvamaalt. 

Kõikides neis linnades paiknes pihkvalaste asustusala omaaegse linna äärealal: Tartus tänapäevase Tartu Ülikooli Botaanikaaia alal, Viljandis Pikk 4 ja Tallinnas Sulevimägi 4/6 kinnistul. Nende inimeste Pihkva päritolu näitab mainitud leiukohtadest saadud suur hulk Pihkva tüüpi savinõude katkeid. Kogutud leiuaines tõestab, et Pihkvast pärit käsitöölised elasid neis paikades perekondadena ning tegelesid savinõude tootmisega (Tartus, Viljandis ja Tallinnas), klaashelmeste valmistamisega (Tartus, Tallinnas) ning väikeste metallehete valamisega (Tartus). Tartu Botaanikaaia 1988.–1991. aasta kaevandi 13. sajandi keskpaiga kihist saadi klaasist käevõrude katkeid, Kiievi lähedal paikneva Ovrutši linna lähedalt pärit roosast kiltkivist värtnaketrasid, pliist värtnakeder ja taimornamendiga kaunistatud tinast rõngassõlg, mis on omased eelkõige Kiievi-Vene ainelisele kultuurile. Samast kihist ja Tallinnast Sulevimägi 4/6 krundilt 13. sajandi kihist leiti katked klaasanumatest, milliseid valmistati Kiievis. Need on vanimad Eestist leitud klaasnõude killud. Pihkva päritolu inimesed olid Tartus, Viljandis ja Tallinnas 13. sajandil püsielanikud, mitte külalised. Tallinnas Sulevimäel oli ka pihkvalastele kuulunud õigeusu kirik ja kalmistu. Pihkvalased assimileerusid nende linnade elanikkonna hulka hiljemalt 14. sajandi lõpuks. 

15. sajandil püstitati Tallinna Vene tänava äärde novgorodlastele kuulunud Püha Nikolai õigeusu kirik. Tõenäoliselt samal sajandil ehitati Tartus novgorodlaste Püha Jüri ja pihkvalaste Püha Nikolai õigeusu kirikud. Need vene kaupmeeste kirikud ja nende juurde kuulunud kaubahoovid ei omanud seost siin 13. sajandil eksisteerinud pihkvalaste asustusega. 

Kõik on oodatud!