Hannes Vallikivi otsib vastust küsimusele, miks “vaikival ajastul” tehtud üle tosinas lahendis ei andnud Riigikohus kordagi õigust vabadussõjalastele. Seda vaatamata paljudes kaebustes tõstetud väidetele, et EVL sulgemine ja valitsuse muud toimingud kaitseseisukorra kehtestamisel ja rakendamisel on põhiseaduse vastased. Ettekandja uurib, kas Riigikohtu erinevad koosseisud rakendasid toona kehtinud õigust vormiliselt õigesti ja ühetaoliselt ja kas leidub märke kohtunike täitevvõimust sõltuvusest. Ta tõmbab paralleele vabadussõjalaste kaebuste ning kommunistide ja saksa marurahvuslaste üle peetud protsesside vahele ning pakub välja kohtu passiivsuse põhjused.