Oma ettekande sissejuhatuses räägin lühidalt traumateooriast ja selle võimalustest kirjanduse uurimisel. Ettekande põhiosas käsitlen Bernard Kangro luuletusi, mis annavad edasi traumaatilisi kogemusi ja nende mäletamist. Vaatlen lähemalt seda, milliseid kujundeid, motiive ja teemasid Kangro oma luules Teise maailmasõja põhjustatud traumaatiliste kogemuste vahendamiseks kasutab. Ettekandes vaatluse alla tulevad luuletused on pärit kogudest “Põlenud puu” (1945) ja “Varjumaa” (1966).