28. juulil 1937 võttis Rahvuskogu vastu uue põhiseaduse, mille kinnitas mõni nädal hiljem riigivanem Konstantin Päts. Kehtima hakkas põhiseadus suurte üleriigiliste pidustuste saatel 1938. aasta jaanuaris. Võimalust uut põhiseadust ette valmistada oli Päts aga otsima asunud juba vahetult pärast 1934. aasta riigipööret. Loodavale põhiseadusele leidis ta otsese eeskuju 23. aprillil 1935 vastu võetud presidentaalses Poola konstitutsioonis.
Ettekandes annan ülevaate Eesti 1937. aasta põhiseaduse kujunemisest, keskendudes selle 2. peatükile ja 1938. aasta kevadel vastu võetud täiendavatele seadustele. Vaatlen, kuidas mõjutas Eesti põhiseaduse keelt Poola põhiseadus ja selle autorite põhjendused „aprillikonstitutsiooni“ aluspõhimõtete kohta.
Näitan, et ehkki Konstantin Päts andis põhiseaduse koostamiseks esialgsed juhtnöörid ja jälgis protsessi pingsalt, kujunes põhiseaduse lõplik tekst ja tonaalsus siiski tuliste arutelude ja vastandlike vaadete pingeväljas. Rekonstrueerin mõnede Pätsi siseringi kuuluvate isikute, eelkõige Põhiseaduse koostamise erikomisjoni kuulunud Eduard Laamani ja Ado Anderkopi katsed Poola põhiseaduse mõju vähendada. Arutlen, kui tulemuslikuks võib nende tegevust pidada.
Ettekande taustal on üldisemad ja kontseptuaalsemad küsimused:
– Kas ja millisel moel kujunes 1930. aastate presidentaalne Poola Pätsi režiimi vaimseks eeskujuks? Mil määral seda mõju avalikkuses teadvustati?
– Miks võtsid mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa autoritaarsed valitsused 1930. aastatel vastu uusi põhiseaduseid ja kuivõrd võisid nad selles üksteist mõjutada?