Peale Eesti taasokupeerimist 1944. aastal, jätkas nõukogude võim siin 1941. aastal poolelijäänud ideoloogilist ümberkujundamist. Sõjajärgse sovetiseerimise üks väga oluline valdkond oli õpetajate koolitamine, sest nende järele oli väga suur puudus. Käesoleva ettekande eesmärk on selgitada ja võrrelda sõjajärgseid muutusi ja nende põhjusi Tartu, Tallinna, Haapsalu ja Rakvere õpetajate seminarides.

Põhiküsimused on: 1) seminaride ümberkorraldamine instituutideks (Tartu, Tallinn) ja pedagoogilisteks koolideks (Rakvere, Haapsalu); 2) juhtkonna valikuprintsiibid ja väljavahetamine; 3) õppetöö ideologiseeritud tingimustes; 4) õpilaste valikuprintsiibid ja töölesuunamine. Nendele teemadele ongi ettekanne rajatud.