Kui sonett 1230. aastatel Jacopo da Lentini poolt Sitsiilias, Federico II õukonnas leiutati, kuulutas see täiesti uue ning siiani Lääne kultuuris valitseva luuletraditsiooni sündi. Nimelt kui varem oli luule seotud avalike ettekannetega, näiteks trubaduuride loomingut esitati muusika saatel, siis sonetid olid tõenäoliselt esimesed vaikseks, omaette lugemiseks mõeldud luuletused, märkides ühtlasi itaalia luulekunstis selle mentaliteedi algust, mida hiljem hakati nimetama renessansiks (vrd Paul Oppenheimer, The Birth of the Modern Mind. Self, Consciousness, and the Invention of the Sonnet, 1989). Sellest kindlaks määratud silpide arvu, kindla riimiskeemi ja ridade arvuga luulevormist sai kanooniline luulevorm, mis levis kiiresti nii itaalia ja teistesse Lääne luulekultuuridesse kui ka kaugemale.

Esimesed sonetid Eesti pinnal kirjutas sakslane Reiner Brockmann (1609–1647), teoloogiaharidusega Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja, kelle loomingust leiab seitse saksakeelset sonetti. Esimene eesti soost sonetist on Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes oma surma-aastal kirjutas samuti saksakeelse soneti, mis ilmus esmakordselt küll alles 1823. aastal väljaandes „Zeitung für die elegante Welt“.

Esimene eestikeelne sonett ilmus trükist 1881. aastal Johan Matthias Eiseni sulest, Jakob Liivi luulekogudest leiab aga ka mõni aasta varasema dateeringuga sonette (omaette küsimus on nende kuupäevade autentsus). 1880. aastate teiseks pooleks, ajaks, mida Juhan Liiv „Eesti luule kevadeks“ on nimetanud, on sonetid eestikeelses luules juba kindla koha leidnud.

Ettekandes vaadataksegi seda aega ja ruumi, mille sonett eesti luules oma esimestel aastakümnetel 19. sajandi lõpus lõi.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 28. novembril, päevakorras Lea Leppiku ettekanne: “Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil”.