esineb TOOMAS KARJAHÄRM ettekandega
Ettekandes vaadeldakse alternatiivse võimu loomise katseid ja revolutsioonilise terrori avaldumist maal. Lühidalt iseloomustatakse allikaid ja uurimisseisu (sh mõisteid), kirjeldatakse komiteede/komisjonide ning mõisaründajate salkade moodustamist ja tegevust, mõisnikele tekitatud kahju ulatust. Arutletakse mõnede 1905. aastaga seotud historiograafiliste seisukohtade ja hüpoteeside üle. Kui Eesti ala 365 vallast on ebaseaduslikke tegevusi vallaorganite komplekteerimisel teada (autori kasutuses olnud allikate järgi) u 100 vallas (vallaametnike koosseisu täielik või osaline uuendamine u 50 vallas, ühe teema komisjonide moodustamine veel 50 vallas ), siis mis toimus ülejäänud valdades? Vastupidiselt nõukogude historiograafia väidetele ei domineerinud revolutsioonilistes omavalitsustes kõige vaesemad kihid – mõisatöölised ja sulased, pigem talunikud (kohaomanikud ja rentnikud), samuti maaharitlased ja käsitöölised. Seaduslike vallaomavalitsuste autoriteet oli kogukonnas üldiselt kõrge ja need asusid ise ellu viima radikaalseid ümberkorraldusi, muutudes selles mõttes samuti revolutsioonilisteks ja valitsusevastasteks organiteks. Kohaomanikud ja rentnikud ei soovinud vallakogukonnas võimu vabatahtlikult maatutele üle anda; viimased polnud selleks ka valmis, enamasti puudusid neil vastavad kogemused ja hariduslikud eeldused. Rahvakoosolekutel ja uustekkelistel komiteedel puudus erinevalt vallaomavalitsusest täitevaparaat oma käredate otsuste elluviimiseks ja seetõttu ei suutnud nad kuigipalju lühikese eksisteerimisaja vältel ära teha; viljakam oli nende koostöö seaduslike vallavalitsustega. Maksimaalselt vaid u 20 komiteed pretendeerisid seadusliku vallavalitsuse täielikule ülevõtmisele, ent tegelikult jõuti selleni ainult üksikutes kohtades või eksisteeris “uus võim” paralleelselt “vanaga”. Erinevalt Lätist ei läinud Eesti vallakogukondades võim täidesaatvatele komiteedele, kes moodustasid Lätis ülemaalise võrgustiku ja allusid kesksele sotsiaaldemokraatlikule juhtimisele. Ka ei olnud enamik komiteesid Eestis moodustatud parteilisel alusel, kuigi sotsiaaldemokraatia mõju eriti Tallinna (tsentralistid) ja Tartu (Speegi föderalistid) ümbruses kasvas ja mõned komiteed nimetasid end sotsiaaldemokraatlikuks ühinguks või seltsiks. Eestis polnud sotsiaaldemokraatlikud organisatsioonid revolutsiooniliste komiteede tekkimise obligatoorseks eedluseks ja tingimuseks, rohkem sõltus see kohalike aktivistide ja karismaatiliste liidrite olemasolust, kellel polnud sotsiaaldemokraatiaga seost või oli see väga põgus. Ka ei ole leidnud tõestust väide, et komiteede liikmed võtsid aktiivselt osa mõisate ründamisest ja mõisnike vara hävitamisest. Kooliõpetajad ja vallasekretärid, kes etendasid komiteedes tähtsat osa, jäid vägivallategudest üldiselt kõrvale. Oli ka erandeid, nagu “Velise vabariigi” juht kooliõpetaja Ivan (Jaan) Paulus, kes juhtis mässuliikumist kogu Läänemaal. Enamik komiteesid asus alal, kus ülestõusu ja mõisate ründamist üldse ei toimunud.
Kas Eestimaa talurahva kongressi korraldamise lõppfaasi (Volta koosolek) juht VSDTP Tallinna komitee prominentne liige Aleksander Kesküla suunas Tallinna töölised maale (kas mõisaid põletama?), ja kui, siis milliseid juhiseid võis ta salkade juhtidele anda. Kas see oli ühe mehe projekt? Võib kahelda selles, et maale läinud tööliste esmane ülesanne ja kindel siht oli mõisniku vara hävitamine, mida ei kiitnud avalikult heaks ühegi tollal Eestis tegutsenud
Kõik huvilised on teretulnud!