August von Kotzebue (1761 – 1819) sünnist möödub tänavu maikuus 260 aastat. Selle saksa ja eesti kultuuriruumi kuuluva mitmekülgse kirjandusgeeniuse ja estofiili isikliku bibliofiilse ajalooga seotud visuaalseks märgiks on tema eksliibris. Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu baltikaosakonna rikkalikes kogudes leidub ainult 3 eksliibrist 18. sajandist, nende hulgas on aga ka Kotzebue vapieksliibrisega kümme raamatut, kuid neid kirjaniku omanikumärke  pole uurijad veel lähemalt käsitlenud. Oma lühikeses ettekandes analüüsin ma Kotzebue eksliibrist selle omaniku identiteedi peegeldajana võrdlevalt mõne tema kaasaegsete baltisaksa eksliibristega, ja ühtlasi lootuses, et tulevik toob lisateavet ka Kotzebue enda raamatukogu saatuse kohta (teadaolevalt on talle kuulnud eksliibrisega raamatuid ka Tartu Ülikooli Raamatukogus, Eesti Rahvusraamatukogus, Eesti Ajaloomuuseumis). Baltika osakonnas asuvad Kotzebuele kuulunud vappeksliibrisega raamatud käsitlevad ajalugu. Kotzebue aadeldati 1785. aastal (aadlikuks sai alates kolleegiumiassessori auastmest, mille ta pälvis juba 1783. aastal kui Tallinna tsiviilkohtu assessorina tööle siirdus) ning samal aastal nimetati ta Eestimaa kubermanguvalitsuse tsiviilkohtu presidendiks. Seetõttu on värske vabahärra tiitliga aadlimehe eksliibrise keskne osa vapikilp. Pilditerviku seisukohalt moodustab vapikujundile sobiva neutraalse tausta punktviirutusega ehk punktmaneeris  tagapõhi, tuues reljeefselt välja kilpi ümbritseva barokselt lookleva raami ja rüütli kiivri koos viimast piiravate tammelehtedega. Kiivrit kroonivad paabulinnusuled – väga armastatud element heraldikas – rõhutavad pidulikkust. Kuid paabulinnusuled sümboliseerivad kristlikus allegoorias ka kõikenägevat jumalat ning väga mitmesugustel teemadel resoluutselt ehk jumalikult positsioonilt sõna võtnud August von Kotzebue puhul osutavad need suled isegi ülekantud tähenduses tema isiku kõrgele eneseteadvusele.

Kõik oodatud!