Ettekanne käsitleb Eesti naisjuristide professionaliseerumisprotsessi kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Mitmetes Euroopa riikides oli naiste tulek õigusvaldkonda alanud juba 19. sajandil, samas kaasnes selle protsessiga mitmeid probleeme. Eestis said naiste püüdlused õppida õigusteadust ning asuda õpitud erialal tööle suurema hoo sisse sõdadevahelisel perioodil. Ettekanne keskendubki Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1918-1940 õppinud naissoost juuratudengitele ning nende karjääriväljavaadetele. Samuti analüüsin naisjuristide professionaliseerumisprotsessi peamisi tingimusi ja faktoreid, sealhulgas seadusandlust, õigushariduse põhimõtteid, naisliikumise mõjutusi.