Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub

25. veebruaril kell 16.15

Lossi 3-427

Päevakorras:

OTT KURS: Rahvarändeid, reise, riigiruume.

Raamatu „Ekslemisi Euraasias“ esitlus.

See sarjas „Ilmatargad” ilmunud raamat moodustab jätku eelmisele sama autori teosele „Elusid ja eluruume” (2009), mille esimeses pooles käsitleti isikuid ja ideid ning teises ruume ja rahvaid.

Uue teose esimeses pooles vaadeldakse rahvaste või väiksemate inimrühmade pöördumatuid rändeid või uurimisretki ja mõtterännakuid erineva ulatusega geograafilistes ruumides. Teine pool on pühendatud kirjutaja tegevust mõjutanud isikuile ja nende produtseeritud ideedele. Kumbki osa on jaotatud viieks peatükiks. Erinevalt eelmisest raamatust on käesolevasse lülitatud teksti illustreerimiseks ja selgitamiseks jooniseid, skeemkaarte ja tabeleid. Autori pakutud fotodeks ei jätkunud tekstis ruumi, kuid raamatu ümbrisel on ülesvõte Malta tüüpilisest maastikust. Raamatu 10 peatükki võib mahutada märksõnade rahvaränded, uurimisreisid ja riigiruumid alla.

Rahvarännete all on vaadatud nii kaugel esiajaloolisel kui ka ajaloolisel ajal toimunud rahvastiku ümberpaiknemisi. Esimene peatükk käsitleb aega, mil Ida-Aafrikast pärit nüüdisinimene asustas ja hõlvas Euraasia, sellega külgnevad mandrid ning seejärel maailma kaugemadki kolkad ja päramaad. Sellele järgneb ülevaade maastikumuutuste ja rahvarännete omavahelisist seoseist. Järgmine peatükk tutvustab juba inimrändeid Vahemere vööndis – nii Euroopa rahvaste ja euroopaliku kultuuri kui ka paljude teiste rahvaste ja kultuuride sünni- või arenguruumis. Lähema vaatluse alla on võetud juutide ja maltalaste – kahe semiidi rahva – lugu, vaadatuna Läänemere lähistelt. Kuigi suurem osa soomeugrilasist on elanud ja elab metsavööndis, esineb meie hõimlaste hulgas ka rohtlate elanikke. Raamatu alguspeatükis lühikäsitlust leidnud soomeugrilaste rännete omapära on edasi arendatud kolmandas peatükis. Selles vaadeldakse nii ungarlaste muistseid rännuteid ja hilisemaid sunnitud ümberasumisi kui ka lähihõimlaste soomlaste ja karjalaste liikumist Kesk-Skandinaavia metsadesse ja idapoolsesse Euroopasse.

Märksõna reisid alla on mahutatud esmalt kuulsate uurimisreisijate Ármin Vámbéry (1832–1913) ja Sven Hedini (1865–1952) elu ja tegevus ning Hedini Eesti-suunalised sidemed 6. peatükis. 20. sajandil tegutsenud ning valdavalt välitöödele tuginenud geograafidest on 9. peatükis valgustatud Põhjamaade ning alates 1989 ka Eesti uurimisele pühendunud Metzi ülikooli professori Michel Cabouret (1926–2005) ning endiste kommunistlike Kesk- ja Ida-Euroopa maade uurimisega tuntuks saanud Tübingeni ülikooli professori Adolf Kargeri (1929–1997) elu ja tööd, kusjuures saatuse paradoksina algas Kargeri vahetu tundmaõppimine idapoolse Euroopaga aastail 1952–1955 Vorkuta vangilaagris. Ühes peatükis jutustab autor ka oma esimesist pikemaist reisidest NSV Liidu aladele ja välitöödest Permikomi ringkonnas suvel 1961.

Et raamatu autoril tekkisid juba koolipoisina huvid mitmesuguste rahvaste sidemeist riigiruumidega ning et Eesti iseseisvuse taastamise käigus ja uuel iseseisvusahjal sai ta kuni emeriteerumiseni nende küsimustega avalikult ja ametlikult ka tegelda, on raamatus vaadeldud teda sel suunal mõjutanud ja toetanud kaudsete ja otseste õpetajate ning vanemate kolleegide elukäike ja loomingut. Lisaks märksõna reisid all käsitletuile kuulub selliste hulka veel hulk isiksusi, kellest mõni on selles raamatus ka esitatud. Neiks on 7. peatükis toodud eelmise iseseisvuse aja koolikirjanik Jakob Kents (1883–1947) ja Tartu ülikooli professor August Tammekann (1894–1959), 8. peatükis Eesti 20. sajandi keeletark Pent Nurmekund (1906–1996) ning viimases (10.) peatükis valdavalt kirjanikuna tegutsenud Einar Sanden (1932–2007) ja etnoajaloo professor Matti Kaups (1932–1998), kelle mõlemaga oli siinkirjutajal huvitav ja õpetlik suhelda. Kuidas aga raamatu autor omandas teadmisi riikidest ja rahvastest, riigipiiridest ja haldusjaotusest ning kuidas ta hiljem neid küsimusi ise uuris, sellest on jutustatud 5. peatükis. Seoses riigiruumidega tõstaksin siinkohal välja ajakirja „Raumforschung und Raumordnung”, mille sügissemstril 1984 Moskvas Lenini raamatukogus „avastasin”. Mõni aeg hiljem telliti minu ettepanekul see uuesti Tartu ülikooli raamatukogule. Kas aga ajakirja tänapäeval, mil saksa keel on teadusmaailmas kõvasti taandunud, ka kasutatakse, seda siinkirjutaja ei tea.

Kuigi raamatu kaante vahele on koondatud erinevaid probleeme ja valgustatud erinevate isikute käekäiku ja loomingut, võib igast peatükis leida veel midagi kirjapanijat positiivselt mõjutanud õpetajaist või vanemaist kolleegidest, samuti seiku autori enda eluloost.

Kõik huvilised on teretulnud!