Rahvusülikooli 93. aastapäevale mõeldes toimub Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

28. novembril kl 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras  LEA LEPPIKu ettekanne:

“Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil.”

Eestlane öeldakse olevat haridususku. Miks see nii on? Võib vist julgelt öelda, et selle nähtuse juured on vähemalt ülemöödunud sajandis. 19. sajandi alguses oli meil tegu veel klassikalise seisusliku ühiskonnaga, kus inimene reeglina suri samas seisuses, kus ta oli sündinud. Seisuste vahelise liikumise võimalusi oli, aga vähe. Sajandi lõpuks oli ühiskonna struktuur tugevasti muutunud, mis poleks olnud võimalik, kui suur hulk inimesi poleks seisust  vahetanud. Üks võimalik tee käis hariduse, sh eriti kõrghariduse kaudu.
18.-19. sajandi vahetusel toimunud nn lugemisrevolutsioon ja hariduse laiem levik tegi seda, mida revolutsioonid ikka teevad – mõned inimesed õnnelikumaks ja mõned õnnetumaks. Ühed nägid hariduse levikus enda jaoks võimalust, teised asusid manitsema, et nii ei saa maailmakord püsida, liiga palju haridust madalamatele seisustele on kasutu ja kahjulik. Manitsused ei mõjunud, vaesed ja madalat päritolu isikud kippusid siiski gümnaasiumi ja kõrgkooli. Millised olid tasuks saadavad eelised, kuidas toimus sotsiaalne tõus hariduse kaudu, millised olid takistused, kui palju oli vaba valiku võimalusi ja mis oli määratud seadustega, sellest juttu tulebki.