Ettekande peab Eve Rannamäe teemal “Kolm tuhat aastat lambaid Eestis ehk nii nagu seda näitavad zooarheoloogiline leiuaines ja emaliinide geneetiline mitmekesisus”

Lammas (Ovis aries) kodustati 11 000 aastat tagasi Lähis-Idas metsikust lähteliigist Aasia muflonist (Ovis orientalis). Esimesed üksikud tõendid lammaste kohta Eestis pärinevad ligikaudu 5000 aastat vanadest kiviaegsetest matusepaikadest, kuid levima hakkas lambakasvatus alles paar tuhat aastat hiljem, hilispronksiajal (850–500 eKr). Arheoloogiline materjal on näidanud, et lambaid tarvitati lihaks, villaks ja nahkadeks, aga kasutamist leidsid ka luud, piim ja sõnnik. Viimastel aastatel on lammaste luuleide uuritud geneetika meetoditega, mis on võimaldanud analüüsida mineviku lambapopulatsioone suuremas üle-Euroopalises kontekstis ja hinnata nende geneetilise mitmekesisuse muutusi ajas. Kuigi tänapäeval moodustab lambakasvatus Eestis väikse osa põllumajandusest, on lammaste kujunemislugu ja ajalooline levik olulised meie kultuuriloos ja tänapäevaste tõugude mitmekesisuse säilitamisel. Ettekandes tuleb juttu tõenditest mineviku lambakasvatuse kohta ja lammaste tarvitamisest Viljandi ja Karksi zooarheoloogiliste leidude põhjal, lammaste emaliinide kujunemisest Läänemere kultuuriruumis ning tänapäevastest maalammastest. Ettekanne põhineb 2016. aasta hilissügisel Tartu ülikoolis kaitstaval doktoritööl „Lambapopulatsioonide kujunemine Eestis pronksiajast tänapäevani zooarheoloogilise leiuainese ning mitokondriaalse DNA liinide põhjal”.