Maailmas on vähe riike, kus jalgpall pole spordialaks number üks. Veel vähem on riike, kus jalgpall on esikoha käest andnud. Eesti on üks neist. Kahe maailmasõja vahel oli jalgpall suurim publikuala ja enim meediakajastust saanud spordiala. Pärast Eesti annekteerimist hakkas senine esiala alla käima ja muutus veerandsaja aasta jooksul rahva suus „venelaste alaks“. Maailma populaarseima mängu ja Eesti anastajate vahele tõmmati võrdusmärk. Jalgpall oli korraga põlastusväärne tegevus ja eestlased olid uhked, et nemad seda räpast mängu ei mänginud. Ametlikult paigutati jalgpall Eesti NSV-s 4. kategooria alaks ühele pulgale koos male, kabe ja lauatennisega.

Miks jättis Eesti kasutamata võimaluse, mida teevad kümned rahvad ja sajad vähemused üle maailma, kasutades jalgpalli relvana, et rõhutada oma identiteeti, võidelda suurema kultuurilise, poliitilise ja majandusliku autonoomia eest ning saavutada oma rõhuja üle sümboolne võit pallimurul? Nagu teevad seda parima näitena baskid ja katalaanid Hispaanias.

 Miks me tõmbusime tagasi just neilt kontaktsetelt aladelt (jalgpallist, jäähokist, poksist), mida hakkasid harrastama kohalikud immigrandid? Miks me ei võtnud lahingut vastu seal, kus see oli võimalik: maailma kõige populaarsemal spordialal, mis oli ka meie endi meelisala? Kas me lõime põnnama?

Kõik oodatud!