10. oktoobril 1919. aastal vastuvõetud Maaseadus muutis kardinaalselt maaomandit ja maakasutust, olles kõige ulatuslikum ühiskondlik-majanduslik ümberkorraldus, mis teostus noores Eesti riigis. Senini pole ilmunud põhjalikku üldkäsitlust maareformist. Erinevaid maareformi tahke vaadeldes on ka veel vähe kajastamist leidnud lokaaltasandil nagu kihelkonna, valla, küla tasandil realiseerunu. Kõige valgemate laikudena mõjuvad maareformi elluviijad, kelle roll ja tegevus on seni tahaplaanile jäänud.

Maareformi ulatust, mahtu ja selle kordaminekut ette kujutledes tekib küsimus, kuidas see kõik teostati. Arvestades, et puudusid piisavalt eelteadmisi ja kavasid, nappis kogemusi ning oli muid ettenägematuid kitsaskohti maareformi teostumise algusaastatel. Samuti oli algusaegadel vähe spetsiaalse ettevalmistusega inimesi ja paljud, kes oleksid sobinud, olid sõjaväeteenistuses.

Enne maareformi võeti suurmaaomand kohalike võimuorganite kontrolli alla, et hoida ära selle laostumine ning kavandada maa edasist tükeldamist ja väljajagamist. Maaseaduse põhjal võõrandati kogu suurmaaomand ja muu vara suures osas 1923. aastaks. Kogu ettevõtmine asetati Põllutööministeeriumi õlgadele. Maareformi elluviimist teostas Maakorralduse Peavalitsus. Maakondades töötasid ministeeriumi esindajad ja instruktorid, peale Maaseaduse teostumise määruste jõustumist nimetati esindajad ümber riigimaade ülemateks ja maakonnad jagati ringkondadeks, mille eesotsas figureeris ringkonna valitseja.

Käesolev ettekanne püüab tuua päevavalgele neid, kes maareformi maakonna ja ringkonna tasandil teostasid. Nende elluviijate tasandi avamine võimaldab paremini mõista maareformi olemust, sellest koorunud asja- ja vastuolusid. Protsessides osalemine, murranguliste olukordade kogemine ning plaanitu elluviimine toob välja uudseid väljakutseid, edasiminekuid, aga ka arusaamatusi, puudujääke, seaduskuulekuse ja korruptsiooni probleeme.

Kõik oodatud!