Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs. Antud teemal kaitses ajaloolane Liisi Esse hiljuti Tartu Ülikoolis doktoritöö “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus”.

Liisi Esse võtab oma doktoritööle tuginevas ettekandes vaatluse alla Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, samuti selle eripärased ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponendid. Esse käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Ettekande fookuses on eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumad komponendid (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegurid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgne tähendus.