Ettekande peab Madis Maasing teemal “Tartu piiskopkonna pärandi probleem Liivimaa sõja alguses”.

1558. aasta juulis langes Tartu Vene tsaari vägede valdusesse, misjärel sai sellest Ivan IV olulisim tugipunkt Liivimaal. Teised liivimaalased ei leppinud siiski sugugi ei linna ega piiskopkonna kaotamisega, vaid püüdsid neid veel kahel korral (1558 ja 1559) tagasi vallutada. Nad tegid piiskopkonna tuleviku osas ka mitmesuguseid plaane, mis aga üksteisega vastuoludesse sattusid. Nimelt pidasid end selle kõige sobivamaks tulevaseks valitsejaks nii Riia peapiiskop koos oma koadjuutori (abilise ja ametikoha pärija) Christophiga, Saksa Ordu Liivimaa haru kui ka Taani kuninga vend hertsog Magnus. Peale nende mängisid olulist rolli ka Tartu piiskopkonna seisuste (toomkapiitli, vasallide ja linna) esindajad, kellest suur osa oli Vene võimualalt lahkunud ning veel vallutamata Liivimaa osades (eelkõige Tallinnas ja Läänemaal) varjupaika leidnud.

Ettekandes käsitlengi lähemalt eelnimetatud osapoolte Tartu-suunalisi tegevusplaane (varem on neid käsitletud suhteliselt pealiskaudselt) ning vaen nende õnnestumise võimalusi. Selleks käsitlen Liivimaa sõja alguse poliitilist olukorda laiemalt ning põgusalt sedagi, kuidas Tartu piiskopid varasemal ajal ametisse said.