Eesti mälupaikadest (sks. Erinnerungsort, Gedächtnisort, pr. les lieux de mémoire) – kollektiivses mälus erilise tähenduse ning laetusega objektidest, tekstidest, sündmustest – on uurijate poolt lähemat vaatlemist leidnud näiteks Tallinna kilukarbisiluett (Undusk) või Tartu ülikool (Leppik), aga ka Võnnu lahing (Brüggemann). Käesolevas ettekandes vaadeldakse mängulis-nostalgilis-praktilist varianti baltisaksa mälupaikadest. Nii nagu neid kujutas Riiast pärit arhitekt Otto Pirang (1895‒1982) 1947. aastal joonistatud kaardimängus „Heimatquartett“. See seltskonnamäng, mille sisuks on neljakaupa kokku koguda viieteistkümnesse eri kategooriasse kuuluvad objektid, kujutab endast kontsentreeritud teravmeelset valikut baltisaksa mälupaikadest, maailmast, mis oli tolleks hetkeks „kolmes tähenduses ‒ ruumi, aja ja inimeste poolest – kaugele möödanikku jäänud“ (Osteneck 2007). Pirangi teatavaks eeskujuks oli 1925. aastal Riias valminud Balti provintside ehitisi tutvustav mäng „Baltisches Quartettspiel“. Pirang joonistas oma mängu 1946 esmalt tuttava lastele, tehes sellest peatselt käsitsi ja napilt koloreeritud trükiversiooni. Erinevalt 1925. aasta mängust läheneb aga Pirang mõistele baltisch oluliselt avaramavaateliselt, käsitledes lisaks tavapärasematele tornidele ja varemetele ka keelt, sööke-jooke, argiesemeid, pisirajatisi, rahvalikke tüpaaže, aga ka saatusepöördeid ja Landeswehr’i väejuhte.