28. juulil 1937 võttis Rahvuskogu vastu uue põhiseaduse, mille kinnitas mõni nädal hiljem riigivanem Konstantin Päts. Kehtima hakkas põhiseadus suurte üleriigiliste pidustuste saatel 1938. aasta jaanuaris. Võimalust uut põhiseadust ette valmistada oli Päts aga otsima asunud juba vahetult pärast 1934. aasta riigipööret. Loodavale põhiseadusele leidis ta otsese eeskuju 23. aprillil 1935 vastu võetud presidentaalses Poola konstitutsioonis.

Ettekandes annan ülevaate Eesti 1937. aasta põhiseaduse kujunemisest, keskendudes selle 2. peatükile ja 1938. aasta kevadel vastu võetud täiendavatele seadustele. Vaatlen, kuidas mõjutas Eesti põhiseaduse keelt Poola põhiseadus ja selle autorite põhjendused „aprillikonstitutsiooni“ aluspõhimõtete kohta.

Näitan, et ehkki Konstantin Päts andis põhiseaduse koostamiseks esialgsed juhtnöörid ja jälgis protsessi pingsalt, kujunes põhiseaduse lõplik tekst ja tonaalsus siiski tuliste arutelude ja vastandlike vaadete pingeväljas. Rekonstrueerin mõnede Pätsi siseringi kuuluvate isikute, eelkõige Põhiseaduse koostamise erikomisjoni kuulunud Eduard Laamani ja Ado Anderkopi katsed Poola põhiseaduse mõju vähendada. Arutlen, kui tulemuslikuks võib nende tegevust pidada.

Ettekande taustal on üldisemad ja kontseptuaalsemad küsimused:

– Kas ja millisel moel kujunes 1930. aastate presidentaalne Poola Pätsi režiimi vaimseks eeskujuks? Mil määral seda mõju avalikkuses teadvustati?

– Miks võtsid mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa autoritaarsed valitsused 1930. aastatel vastu uusi põhiseaduseid ja kuivõrd võisid nad selles üksteist mõjutada?

Ettekande eesmärk on esmalt kaardistada ja süstematiseerida meie senised teadmised varastest doktorikraadiga naistest, kellel on otsene seos Eestiga (päritolu, rahvus, oluline osa eluteest). Miskipärast peame „esimeste“ teemat oluliseks ning hetkel liigub nii populaarteaduslikus ajalookirjutuses, veebientsüklopeediates ning ajakirjanduses erinevaid versioone, kes need „esimesed“ ikkagi olid. Toome esile ka järjestuse koostamise keerulised aspektid (eeskätt rahvusliku enesemääramise küsimuse).

Ajalooõpikud on olnud oluliseks meediumiks, mis vahendab rahvuslikku lugu, läbi mille luuakse ühine arusaam, kes on need inimesed, kes selle rahva hulka kuuluvad, milliste võtmesündmustega on kokku puututud ning miks me oleme need, kes me täna oleme. See lugu aitab kaasa rahvusliku ühtekuuluvustunde hoidmisele, kuid samas on need lood ka vahend, millega eristatakse kollektiivset meie gruppi olulistest teistest, kelle suhtes oma identiteeti konstrueeritakse. Ettekanne analüüsib seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) presenteerida Eesti ja eestlaste lugu. Ettekanne vaatab, milline on meie grupi roll ja kuidas presenteeritakse meie jaoks olulisi teisi (sakslasi ja venelasi).

Gerhard Oldekop  (1890-1914) oli Riia PI tehnikaüliõpilane, kes langes Vene ohvitserina I maailmasõja algul.