Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub kolmapäeval, 02. märtsil kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Arvo Järvet teemal “Eesti veetornide ajaloost ja tänapäevast”

Veetornide ehitamine ja kasutamine, samuti nendest loobumine kajastab veevarustuse arengut. Võrreldes enamike Euroopa riikidega on Eesti veetornide ajalugu lühike. Esimesed veetornid Eestis ehitati 1860–70-ndatel aastatel seoses Narva-Tallinn-Paldiski raudtee rajamisega ja suuremate tööstusettevõtete ehitamisega (Kreenholmi vabrikud Narvas). Raudteevõrgu laienemisega ja suurte ettevõtete ehitamisega püstitati rohkesti veetorne 19.–20. sajandivahetuse aastakümnetel (laevaehitustehased Tallinnas, Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus, Sindi tekstiilivabrik). Linnade veevarustuse esimesed veetornid on Tallinnas Tõnismäe (1882) ja Viljandi veetorn (1908), mis mõlemad on hästi säilinud praeguseni. Samast perioodist on pärit mõisate esimesed veetornid: Raadi, Sangaste, Taheva, Taagepera, Maarjamäe, Vana-Vändra.

Eesti vabariigi alguskümnenditest on pärit arhitektuuriliselt silmapaistvad veetornid Rapla-Virtsu raudteeliinil (Märjamaa, Vana-Vigala, Lihula) ning Tartu linna veetorn 1939–40. aastast. Nõukogude ajal püstitati umbes 30 veetorni linnade ja suuremate maa-asulate veevarustuse korraldamisel, neist iseloomulikud veetorn-elamud on Eesti veetornide viimase perioodi märgilised ehitised (Haapsalu, Viljandi, Paide, Võru jt). Eesti veetornide ajaloolise jaotuse võiks esitada järgmiselt:

•         Mõisate kaevumajad, veepaagid ja veetornid

•         Raudtee veetornid:

                   1) Narva-Tallinn-Paldiski (1870)

                   2) Tapa-Tartu-Valga (1877; 1887)

                   3) Mulgi raudtee (1897)

                   4) Viljandi-Tallinn (1901)

                   5) Tallinn-Haapsalu (1904)

                        6) Rapla-Virtsu (1931)

•         Ettevõtete veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Eesti Vabariigi periood enne sõda 

                        3) Nõukogude periood

•          Ühisveevärgi veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                   2) Eesti Vabariigi periood enne sõda

                   3) 1950/1960ndad aastad

                        4) 1960/1970ndad aastad veetorn-elamud

•          Sõjaväe veetornid:

                        1) Tsaari-Venemaa periood

                        2) Nõukogude periood

Praegu on umbes 20 veetorni veevarustussüsteemides kasutusel, mõned on lammutatud, kuid enamik on ehituslikult säilinud. Oluline on nende säilitamisel edasise kasutusviisi leidmine, kuid see on kulgenud väga vaevaliselt. On üksikuid suurepäraseid näiteid veetornide taaskasutusest: Lasva, Viljandi, Raadi mõisa, Antsla rdtj veetorn; on projekte ja kavandeid taaskasutamiseks: Tõnismäe, Bekkeri laevatehase, Ülemiste, Raasiku rdtj, Kohtla-Järve veetorn, kuid enamik veetorne ootab oma saatust. Samal ajal on paljud veetornid hästi teada maamärkidena, mis väärtustab neid visuaalse maastiku elementidena ning pärandkultuuri objektidena.

Kõik oodatud!

Olete oodatud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval, 17. veebruaril kell 16.15

Lossi 3-406

Ettekande peab Anu Raudsepp teemal “Leevaku hüdroelektrijaama taastamine komsomoli löökehitusena 1947 – müüt või reaalsus?”

Kirjandus on läbi aegade mõjutanud meie mõttemaailma ja aidanud vahel luua ka müüte, serveerides neid reaalsusena. Üks nõukogudeaegsete kooliprogrammide kohustuslikke kultusteoseid oli Juhan Smuuli „Järvesuu poiste brigaad“ (1948), mis kinnistas komnoorte töökangelasteo Leevaku Hüdroelektrijaama taastamisel 1947. Elektri tähtsust pole kindlasti võimalik alahinnata – ilma selleta pole tänapäevane elu mõeldav.

Tänaseni pole aga selge, mis seal Leevakul siis ikkagi tegelikult toimus: milline oli Leevaku tööstuse ja elektritootmise eellugu enne 1947, kes ja miks tellis elektrijaama taastamise, kes ja kuidas seda finantseeris, millised olid kohalike talupidajate kohustused komsomoli löökehituse elluviimisel, millal ja kuidas rakendati  oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäevaks plaanipäraselt ja pidulikult avatud elektrijaam tööle,  kas selle näol oli ikka tegemist suure kasumiga või hoopis kahjumiga. Neile küsimustele otsitaksegi käesolevas ettekandes vastuseid rikkalike arhiiviallikate põhjal.

Kõik oodatud!

valis üldkoosolek juhatuse ettepanekul ÕES-i auliikmeteks Hain Rebase, kes pidas aastakoosolekul ka ettekande.

Stipendiumi 2015. pälvis Marten Seppel artikli „Vene keskvalitsuse kartulikampaania Eesti- ja Liivimaal 1840. aastatel“ eest.

Juhatust täiendati Andres Andreseniga.

Seltsi võeti vastu uus liige, Brita Melts.

Koosolekul võeti vastu ka parandatud põhikiri.

Üldkoosolekul võeti vastu otsus tõsta liikmemaksu.  Alates 2016. aastast on liikmemaks 10 € ning pensionäridel ja üliõpilastel 5 €.

Aastakoosoleku järel esitleti Õpetatud Eesti Seltsi 2014. aastaraamatut, kus on artikleid Tartu Jaani kirikust, Araabia tekstide tõlkimisest, Eesti rahvarõivastest, oma kujutamisest, Masingute suguvõsast ja Ene Mihkelsonist.

ÕES aastakoosolek toimub

kolmapäeval, 03. veebruaril 2016 kell 16.15 Lossi 3-406.

Sel aastal peab erandkorras esimehe asemel ettekande Hain Rebas teemal:

“Eesti koorilaulu politiseeritus ja lõhe eriti 1950. aastail”

Kodu-eestlane seob instinktiivselt mõistet ”laulupidu” Gustav Ernesaksa nimega. Miks see nii on, seda pole vaja lähemalt seletada, seda teab ja tunnetab kõik meie laulurahvas. Vähem teame aga sellest, kuidas, ja miks just temaga, ning milliste raskuste kiuste omal ajal kõik need asjad tema ümber just niimoodi sattusid, või õigemini just naamoodi toimetati.
Veelgi vähem tuntakse Eestis samaaegset Välis-Eesti kultuurielu, näiteks just välis-eestlaste suurte laulupidude olemust, haaret ja patriootliku mõju Juhan Aaviku, Eduard Tubina ja Eesti NSV-s represseeritud Tuudur Vettiku liinis. Viimane aeg oleks meie rahvusliku üldhariduse mõttes seda puudust korvata. Sest kui arvame, et ka välis-eestlusel oli midagi pakkuda Eesti taasiseseisvumisele veerand sajandi eest, siis kahtlemata lisasid välis-eesti koondavad ja innustavad laulupeod olulist välis-eestluse vaimsusele ja püsivusele. Teiste sõnadega peaksime kalibreerima oma arusaamisi ”eesti laulupidudest” pärast Teist maailmasõda selles mõttes, et täpsustame ja relativeerime pisut nn. Ernesaksa fenomeeni ning räägime ka Saksamaal, Rootsis, Kanadas ja USA-s toimunust.

Järgneb aastakoosolek, mille päevakorras on:
1) Juhatuse 2015. aasta tegevuse aruanne
2) Revisjonikomisjoni aruanne
3) Juhatuse ja revisjonikomisjoni valimine
4) Uued liikmed ja auliikmed
5) ÕESi stipendiumi väljakuulutamine.
6) Põhikirja muutmine.

Aastakoosolekule järgneb orienteeruvalt kell 18 ÕESi aastaraamatu 2014 esitlemine.

Olete oodatud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekule, mis toimub kolmapäeval, 9. detsembril kell 16.15

Lossi 3-406

Päevakorras on Hent Kalmo ettekanne  “Eesti diplomaatia kangelasajastust: Ants Piip Tartu rahukonverentsil”

1919. ja 1920. aasta vahetusel peetud Tartu rahuläbirääkimisi on alati seostatud Jaan Poska nimega. Poska diplomaadivõimete tunnustamise varju on aga kippunud jääma küsimus, milles tema läbilääkimistaktika täpselt avaldus ja kas see leidis Eesti delegatsiooni üksmeelse toetuse. Ehkki kirjanduses on vihjamisi kõneldud konfliktidest ja kriisidest Eesti delegatsioonis, pole ajaloolased neid siiani põhjalikumalt uurinud. Ettekandes vaadeldakse Tartu rahurääkimisi ja nende diplomaatilist eellugu delegatsiooni teise liikme, Ants Piibu vaatenurgast. Eesmärk on näidata, et Eesti delegaatidel polnud tarvis ettevaatlikult manööverdada mitte üksnes rahvusvahelises diplomaatias ja koduses poliitikas, vaid puhuti ka rahudelegatsiooni liikmete endi hulgas.

Kõik oodatud!

Ettekanne käsitleb Umwelt’i teooria ja kultuurigeograafia raamis eesti nüüdiskirjanduse suundumust kujutada ilukirjanduses autobiograafilisi maastikukogemusi, mille võrgustikust kujuneb kirjanduslik omailm. Selline looming hõlmab kirjaniku kodukoha või mingil muul põhjusel tähendusliku piirkonna topograafia kirjeldamise läbi mälestuste, emotsioonide, subjektiivselt tähenduslike maastikudetailide, igapäevaelu, iseenda ja lähikondsete mõtteilma, aga ka läbi ajalooliste faktide, kogukonna pärimuse jne. Oma lähipiirkonna läbikirjutamisega jutustaks kirjanik justkui iseenda elust, kuid enda eluloo seob ta (kodukoha) maastikega nõnda, et loomingulisi elukaardistusi hakkavad määrama või vähemalt rütmistama iseäralikud geograafilised üksikasjad. Kusjuures sageli on puhtalt omaelulooliste seikade ülestähendamisele lisatud piirkonna ajalugu avavat dokumentaalset materjali, laiendades niisuguse kirjandusliku omailma-kujutuse ajalist mõõdet sageli lausa sajandipikkuseks. Vaatamata sellele aga, et neil omailmadel on autori koduümbrusega väga äratuntavalt kattuv geograafiline läte – prototüüpse keskkonna tuvastamine Eestmaa kaardil ei ole raske –, jäävad tegelike ja ilukirjanduslike maastike vahele võrdusmärgi tõmbamise võimalused siiski hajusaks kas või seetõttu, et loomingusse kandunud ümbrusele on sageli antud väljamõeldud toponüüm (Poeedirahu, Paradiis, Airootsi), või siis seepärast, et keskkonda on kujutatud selgelt subjektiivsete valikute ja tahete alusel. Muudest aspektidest juba ettekandes.

Hannes Vallikivi otsib vastust küsimusele, miks “vaikival ajastul” tehtud üle tosinas lahendis ei andnud Riigikohus kordagi õigust vabadussõjalastele. Seda vaatamata paljudes kaebustes tõstetud väidetele, et EVL sulgemine ja valitsuse muud toimingud kaitseseisukorra kehtestamisel ja rakendamisel on põhiseaduse vastased. Ettekandja uurib, kas Riigikohtu erinevad koosseisud rakendasid toona kehtinud õigust vormiliselt õigesti ja ühetaoliselt ja kas leidub märke kohtunike täitevvõimust sõltuvusest. Ta tõmbab paralleele vabadussõjalaste kaebuste ning kommunistide ja saksa marurahvuslaste üle peetud protsesside vahele ning pakub välja kohtu passiivsuse põhjused.