Vastseliinas – linnuse ja väikese muuseumi tutvumine. ÕESi liikmetest G. von Liphart, pastorid Masingud, arst Th. Mühlental.
22. mail kell 16.15 Lossi 3-425
esineb Kristel Rattus ÕES koosolekul ettekandega
„ERMi uue Eesti kultuuriloo püsinäituse „Eestimaa kahekõned“ ettevalmistamine“.
Eesti Rahva Muuseumile maja ehitamine on seisnud päevakorral muuseumi tegevuse alguspäevist peale. 20. sajandi jooksul toimus tervenisti neli sellesisulist algatust ning 2005. aastal, mil ERM koostöös Kultuuriministeeriumi ja Eesti Arhitektide Liiduga kuulutas välja ERMi uue peahoone rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, oli tegemist juba viienda katsega.
Vaatamata ebakindlusele Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rahastamise osas, alustati tulevasse hoonesse püsinäituste planeerimist üsna pea pärast arhitektuurivõistluse tulemuste selgumist. Kavandatavaid püsinäitusi on tegelikult kaks: Eesti kultuuriloo näitus Eestimaa kahekõned ning soomeugri kultuuride näitus Uurali kaja. Ettekanne käsitleb Eesti kultuuriloo püsinäituse Eestimaa kahekõned ettevalmistamist, annab ülevaate näituse lähtealustest ja ülesehitusest, selle koostamise meetoditest, koostööst eri elualade inimestega, aga ka kuraatorite ees seisnud valikutest ja piirangutest ning kirjeldab lühidalt olukorda ja väljakutseid, mis seisavad kuraatorite ees praegu.
Kõik huvilised on lahkesti oodatud!
Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolek toimub
8. mail kell 16.15 Lossi 3-425.
ERKI TAMMIKSAAR esineb ettekandega
“Põlevkivitööstuse sünd Eestis”.
Ettekandes räägitakse sellest, miks tekkis huvi põlevkivi vastu nii hilja
ja mis asjaolud võimaldasid Venemaa turust äralõigatud Eesti
põlevkivitööstusel ellu jääda ja edasi areneda. Pole kahtlust, et ilma Vene
uuringuteta poleks Eesti põlevkivitööstust üldse tekkinud, 1920. Aastatel
oli aga Eesti kahtlemata juhtiv riik põlevkivi tootmise ja uurimise alal
maailmas.
Kõik huvilised on oodatud!
Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek toimub 24. aprillil kell 16.15 Lossi 3-425.
Päevakorras:
TIIT ROSENBERG esitleb raamatut
„Künnivaod. Uurimusi Eesti 18.-20. sajandi agraarajaloost“.
Artiklikogumik ilmub sarja Õpetatud Eesti Seltsi kirjad IX köitena.
Esitlusel on raamat müügil soodushinnaga (12.- eurot).
Raamatu tutvustus:
Teos, mille autor on Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor Tiit Rosenberg, sisaldab valiku agraarajaloo teemalisi või sellega lähemas seoses olevaid artikleid ning ettekandeid neljast aastakümnest, alates 1972 a. koostatud uurimusest 18. sajandi mõisamajanduse kohta kuni Eesti maaelu suurima murrangulise 1919. aasta maareformi käsitlusteni. Raamatu sissejuhatuseks antakse ülevaade agraarajaloost kui ühest ajaloouuurimise valdkonnast, selle peamistsest uurimiskeskustest maailmas ja senistest saavutustest, sh meie regioonis, kus see on juba mitmendat sajandit omanud meie ajaloouurimises väga olulist kohta.
Temaatiliselt on T. Rosenbergi siin avaldatavad uurimused (23) jaotatud viide ossa. Neist esimesse, “Mõis ja selle majandamine”, on koondatud tööd, mis vaatlevad mõisamajandust ja mõnede millegi poolest silma paistnud mõisnike või mõisnikusuguvõsade tegevust – olgu selleks siis eriline roll talurahva elus ja provintsipoliitikas (Vigala Uexküllid, Matsalu Hoyningen-Huened) või põllumajanduse edendamisel (Gustav vobn Rathlef ja Tammistu), nende erandlik talupoeglik päritolu (Mats Erdell ja teised eestlastest mõisnikud) või siis tähtsus maaomanikuna (luteri ja õigeusu kirikute maaomand).
Teise ossa koondatud uurimused püüavad avada erinevate talurahvakihtide palgejooni. Nii on lähema vaatluse all vabadikud ja mõisateenijad 19. sajandi esimesel poolel, tsaarivalitsuse ja mõisnike katsed luua maal saksa kolonistidest talunike ja mõisatööliste kihti, samuti on autori kodukihelkonna Sangaste näitel iseloomustatud talude päriseksostmise käiku ja taluperemeeste-kohaomanike kihi kujunemist. Selle osa lõpetab aga ülevaade sellest, kuhu oli jõudnud eesti maarahvastiku ühiskondlik kihistumine 19. sajandi lõpuks.
Kolmas osa käsitleb mitmeid asutusi, ettevõtmisi ja tegelasi, kellel on olnud märkimisväärne roll meie põllumajanduse arengus. Sel eesmärgil on käsitletud ka kahe autorile lähedase linna – koolilinna Valga ja ülikoolilinna Tartu – ajalugu 19. sajandi algupoolel, esimest seal tegutsenud Liivimaa Maamõõdu- ja Revisjonikomisjoni ja teist Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi tõttu. Samuti on Tartul keskne roll kogu Baltimaade ja esijoones Eesti jaoks ülimalt innovatiivsete põllumajandusnäituste tõttu. Samasse konteksti sobib ka esimese eestlasest põllumajandusteadlase dr.phil Jakob Johnsoni elu ja esiletõusu põhjalik käsitlus, mis haakub teose alguosas toodud teise, samuti Viljandimaa pärisorisest talupojaperest esile kerkinud, kuid teist teed käinud mehe – mõisnik Mats Erdelli biograafiaga.
Neljas osa on pühendatud kahele eesti talurahva elu mõjutanud dramaatilisele teemale: viimasele suurele näljahädale aastatel 1867–1869 ja umbes samal ajal hoogustunud väljarändamisliikumisele ning selle käsitlemise ajaloole meie uurijate ja kirjameeste poolt.
Teose viimasesse ossa on lülitatud uurimused, mis püüavad erinevatest aspektidest iseloomustada Eesti 1919. aasta maaseaduse põhjal elluviidud maareformi põhjusi, eeldusi ja tulemusi, samuti laiemat tausta võrdluses teiste samaaegsete reformiriikidega. Analüüsitakse ka maareformi teostamise ajal ja järel sellele erinevate osapoolte antud hinnanguid. Ja lõpuks leiab käsitlemist maareformi üle elanud ja paigale jäänud baltisaksa põllumeeste saatus Eesti Vabariigis: vaadeldakse, mis sai neist, kellelt maa ära võeti.
Lisas on ära toodud T. Rosenbergi kirjutiste bibliograafia ning ettekannete, esinemiste ja juhendatud tööde nimekiri.
Kõik huvilised on teretulnud!
Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolek
toimub kolmapäeval, 10. aprillil kell 16.15 Lossi 3-425.
Esineb Tallinna Ülikooli õigusajaloo ja võrdleva õiguse professor PEETER JÄRVELAID ettekandega:
“Saksa diplomaatiline esindus Tallinnas enne II
maailmasõda ja Saksa välisministeeriumi andmete põhjal”.
Kõik huvilised on teretulnud!
Õpetatud Eesti Seltsi järgmine koosolek toimub
kolmapäeval, 27. märtsil kell 16.15
Tartus, Lossi 3-425.
Päevakorras AGO PAJURi ettekanne:
“Eesti Ajutine valitsus priiuse põlistumise vaatenurgast.”
Eesti iseseisvumisest ja sealhulgas ka Ajutise valitsuse tegevusest on kirjutatud üsna sageli. Näib, nagu peaksid 95 aastat tagasi toimunud sündmused üheselt selged olema. Ometigi kerkib ikka ja jälle esile erinevaid tõlgendusi. Seoses priiuse põlistumise päevaga otsitakse ettekandes vastuseid mõningatele Ajutise valitsusega seotud küsimustele:
1) millal ja kuidas valitsus loodi?
2) kuidas mõjutas valitsuse tegemisi Saksa sõjaväeline diktatuur?
3) kunas koondus riigivõim püsivalt Ajutise valitsuse kätte?
Kõik huvilised on teretulnud!
Järgmine ÕES ettekandekoosolek toimub 13. märtsil kell 16.15 Lossi 3-425.
Päevakorras:
TOOMAS PUNG
“Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid”.
Oetting’ite suguvõsa pärineb Saksamaalt Westfaalist. 15. sajandil jõudsid nad Liivimaale, elades 15. sajandil Tallinnas ja 16. sajandil Riias. Johann Oetting (1638–1717) sai 1687. aastal kuningas Karl XI poolt aadlitiitli „von Oettingen“. Perekond kanti 1745 Liivimaa aadli matrikliraamatusse. Alexander von Oettingen (18.03.1798 Peterburi – 19.09.1846 Tartu) sai hariduse Peterburis ja asus hiljem Tartu Ülikoolis õigusteadust ning majandust õppima. Ülikooli lõpetamise järel töötas ta mitmel pool kohtunikuna. Oli maakohtunik (1824-29), kreisikohtunik (1830-35), samuti Liivimaa maamarssal (1839-42). Talle kuulusid Kuremaa, Visusti ja Luua, Vaimastvere ja Ripuka mõis. Alexander von Oettingen oli abielus Kurisoo mõisniku Peter von Knorringi tütre Helene von Knorringiga. Abielust sündis üksteist last: kuus poega ja kolm tütart. Kõik kuus venda õppisid Tartu ülikoolis, kolm neist olid hiljem tuntud avaliku elu tegelased Liivimaal ja kolm venda olid professorid Tartu Ülikoolis.
„Väga harva on üks suguvõsa, keda pole õnnistatud rikkaliku pärandusega, omaenda tahtejõu ja raudse kohusetunde abil kodumaale nii palju poliitikuid ja vaimseid juhte kinkinud kui Oettingenid. Alexander von Oettingen on erakordse isiksusena, samuti oma kuue poja ja kolme lapselapse näol Liivimaale kolm maamarssalit, kuus maanõunikku, ühe tsiviilkuberneri, kolm ülikooli professorit ja kolm linnapead andnud“
(Roderick von Engelhardt)
Ettekandes antakse lühike ülevaade kuue Oettingeni venna eluloost, kusjuures põhjalikumalt käsitletakse kolme Tartu Ülikoolis töötanud venna – Georg, Alexander ja Arthur von Oettingeni elu ja teadustööd.
Georg Philipp von Oettingen (22/10. november 1824 Visusti mõis, Tartumaa – 16/3. veebruar 1916 Tartu) oli Liivimaa arstiteadlane. Ta õppis Tartu Ülikoolis 1841-42 õigusteadust ja 1841–47 arstiteadust, 1848 TÜ meditsiinidoktor. Töötas Tartu Ülikoolis 1854–55 kirurgia dotsendina ja 1855–79 kirurgia, oftalmoloogia ja kliinilise arstiteaduse professorina. Oli 1868–76 Tartu Ülikooli rektor, emeriteerus 1879, seejärel 1878–91 oli Tartu linnapea. Võttis esimesena Tartus kasutusele H. Helmholtzi 1851 leiutatud silmapeegli.
Alexander Konstantin von Oettingen (24/12. detsember 1827 Visusti mõis, Tartumaa – 21/8. august 1905 Tartu) oli baltisaksa päritolu Eesti usuteadlane. Õppis Tartu Ülikoolis 1845 –46 filoloogiat ja 1846–49 teoloogiat. Töötas Tartu Ülikoolis 1853–56 eradotsendina ja 1856–90 süstemaatilise teoloogia professorina, oli 1873–75 dekaan. Ta asutas 1888 hooldekodu, emeriteerus 1890 ja aastatel 1889 – 1902 juhatas vaestelastekooli.
Arthur Joachim von Oettingen (28/16. märts 1836 Luua mõis, Tartumaa – 5. september 1920 Bensheim, Hessen) oli baltisaksa füüsik, meteoroloog ja muusikateoreetik. Õppis Tartu Ülikoolis 1853-55 astronoomiat ja 1855-59 füüsikat. 1859 TÜ füüsikakandidaat, 1862 TÜ matemaatika-füüsikamagister, 1865 TÜ füüsikadoktor. Töötas Tartu Ülikoolis 1863-65 füüsika eradotsendina ja 1866-93 füüsika professorina. Alustas 1865 Tartus oma majas süstemaatilisi ilmavaatlusi. Sellega pani aluse TÜ meteoroloogia observatooriumile, oli selle juhataja 1865-75 ja 1891-93. Organiseeris Liivimaal sademetejaamade võrgu. Konstrueeris uuetüübilise tuule suuna ja kiiruse mõõtja, nn. Oettingen-Schultze anemograafi, mida valmistati Tartus neli komplekti. Oli LUS-i sekretär, laekur ja toimetaja, 1893 LUS-i auliige. 1893 emigreerus ta Saksamaale, oli Leipzigi Ülikoolis eradotsent (1893) ja honoraarprofessor (1894-1919). Toimetas Saksamaal W. Ostwaldi raamatusarja „Täppisteaduste klassikud“ ja tegi kaastööd Poggendorffi teadlaste biograafilisele leksikonile (III, IV ja V köide).
Kõik huvilised on lahkesti oodatud!
Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolek toimub kolmapäeval,
27. veebruaril kell 16.15 Lossi 3-425.
ROOSMARII KURVITS esineb ettekandega:
“Naised eesti ajakirjanduspiltidel 1848-1940”.
Ettekandja räägib sellest, kuidas muutus naiste kujutamine ajalehepiltidel alates esimesest naisepildist eesti ajakirjanduses (1848) kuni 1940. aastani, nõukogude võimu kehtestamiseni. Samuti analüüsitakse ettekandes, kes olid need naised, keda ajakirjanduses näidati, ja kuidas naisi näidati. R. Kurvits toob välja kümme naisetüüpi, keda piltidel kõige sagedamini näha võis.
Kõik huvilised on lahkesti oodatud!