6. veebruaril algusega kell 16.15 toimub Eesti Kirjandusmuuseumi saalis Õpetatud Eesti Seltsi 1374. ettekandekoosolek ja ÕESi raamatukogu deponeerimisakti allkirjastamine. Jaanuaris jõudis ÕESi raamatukogu tervikuna Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukokku ja on nüüd kõigile huvilistele kättesaadav.
ÕESi raamatukogul on enam kui sajandipikkune ajalugu. Esimesed raamatud pärinevad juba seltsi asutamisaastast 1838. Seltsi raamatukogu kasvas välja peamiselt väljaannete vahetusest, kingitustest ja vähem ostudest. Kui 1950. a. ÕES suleti, otsustati enam kui 30000 köiteline raamatukogu tervikuna üle anda Kirjandusmuuseumile, kuid lõpuks poolitati raamatukogu Kirjandusmuuseumi ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu vahel. Kirjandusmuuseumisse jäi väärtuslik eestikeelsete raamatute kogu ja Estica-alane kirjandus, Tallinnasse viidi võõrkeelne kirjandus ja perioodika (erinevate teadusseltside, organisatsioonide, teaduste akadeemiate väljaanded).
1990. a tagastas TA Raamatukogu ÕESi raamatukogu seltsile. Esialgu paiknesid raamatud Toomel TÜ Ajaloomuuseumis, kuid seal oli raamatute kasutamine raskendatud ja raamatukogu uueks asukohaks sai 1996. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogu. Seoses Kirjandusmuuseumi juurdeehituse valmimisega 2012. a. avanes võimalus raamatukogu taas ühendada. Inventariraamatute põhjal on ÕESi raamatukogu üleantavas osas: 6352 köidet raamatuid, 14853 köidet perioodikat (1213 erinevat nimetust) ning 294 maakaarti ja plaani. Arhiivraamatukogus on loodud head tingimused omapärase ja väärtusliku raamatukogu säilitamiseks ja uurimiseks.
ETTEKANDEKOOSOLEKU KAVA
1. Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu deponeerimisakti allakirjutamine
2. Tutvumine ÕESi raamatukoguga Arhiivraamatukogu uues hoidlas
3. Kersti Taali ettekanne “Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu läbi aegade”
4. Avatud näitus raamatukogu varadest (koostaja Kersti Taal)

Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul valiti ÕES auliikmeteks
akadeemik Hando Runnel ja emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso. Palju õnne!

Õpetatud Eesti Seltsiga liitus ka kaheksa uut liiget: Dorothee M. Goeze, Roosmarii Kurvits, Pille-Riin Larm,  Martin Malve, Taavi Pae, Kristiina Tiideberg, Märt Uustalu, Kaarel Vanamölder. Teretulemast ja hoogsat kaasalöömist seltsi tegevuses!

ÕES juhatuse uuteks liikmeteks valiti Pille-Riin Larm kirjanduse, Taavi Pae geograafia ja Piret Õunapuu etnoloogia valdkonna esindajatena. Juhatuse liikmetena jätkavad Tiiu Jaago, Marju-Luts Sootak, Marten Seppel, Kersti Taal ja Tõnu Tannberg, Heiki Valk.

ÕES esimeheks valiti Tiit Rosenberg.

Õpetatud Eesti Seltsi stipendiumi parima artikli eest ÕES 2010. aastaraamatus pälvis Märt Uustalu artikliga “Poolmõisatest ja nende omanikest Eesti- ja Liivimaal”.

Aastakoosolekul tehti ka ettepanek ka tõsta liikmemaksu.
2013. aastast on liikmemaksu suuruseks 5 €, pensionäridel 2 €.

Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolek toimub  23. jaanuaril 2013 kell 16. 15 Lossi 3-427.

Traditsiooniliselt esineb aastakoosolekul ettekandega ÕESi esimees.

Seekord räägib HEIKI VALK teemal “Püha Võhandu”.

Tuginedes erinevatele, nii kirjalikele kui folkloorsetele allikatele,
esitab ettekanne ülevaate uskumustest 17. sajandil pikse elupaigaks
peetud Võhandu, ülemjooksul ka Pühajõena tuntud jõe kohta. Kuigi
teadmine 1642. aastal toimunud Pühajõe sõjast, s.t püha Võhandu voolu
takistanud Osula vesiveski hävitamisest talupoegade poolt on meie
kultuuriruumis üldtuntud, sisaldab Johann Gutslaffi 1644. aastal
ilmunud, Pühajõe sõjast inspireeritud raamat „Kurtzer Bericht…“
mitmeid teisigi  seni vähetuntud teateid jõest ja selle pühadusest.
Lisaks jõele on vaatluse all uskumusteated Võhandu lähtekohaks oleva
Pühalätte ja püha jõe teel oleva esimese järve kohta (mõlemad Otepää
kihelkonnas). Ilmneb, et 17. sajandil Ilmjärvena tuntud järvest on
juttu ka jesuiit Antonio Possevino 1585. aasta reisikirjelduses, kus
mainitakse kuradi võimuses olevat järve Otepääst 10 miili kaugusel.
Nagu Võhandu jõega, seostuvad ka selle järvega teated parema ilma
saamiseks toodud inimohvritest.
Võhandu pühadus kajastub eri viisil ka mitmetes 19.-20. sajandi
rahvaluuleteadetes. Märkimist väärib looduslike pühapaikade,
sealhulgas piksejumal Uku nimega seotute suur hulk Võhandu kallastel.
Gutslaffi kirjeldatud ja juba alates 1880. aastatest eestikeelses
trükisõnas kajastatud sündmuste tagasipeegelduste hulk on sealjuures
üle ootuste väike.
Liivimaa kultuuriruumis vasted Võhandu jõele puuduvad. Tähelepanu
väärib jõe laialdane tuntus 17. sajandil ning ka Pühajõe sõja
tagamaade geograafiline ulatus. Kahetsusväärne on Eesti geograafias
ning kartograafias toimunud ja sügavalt juurdunud eksitus, mille
kohaselt Võhandu jõe ülemjooks on kaotanud oma ajaloolise nime:
praeguste arusaamade kohaselt ei alga jõgi mitte Pühalättest, vaid
hoopis Sirvaste külas.

Aastakoosoleku päevakord:

1) Juhatuse 2012. aasta tegevuse aruanne
2) Revisjonikomisjoni aruanne
3) Uued liikmed ja auliikmete valimine
4) Esimehe, juhatuse, revisjonikomisjoni valimine
5) ÕES stipendiumi väljakuulutamine.

ÕESi raamatukogu asub nüüd Kirjandusmuuseumis ja on juba lugejatele kättesaadav. Raamatukogu asus TÜ Raamatukogus alates 1996. aastast. 28. oktoobril 1995 allkirjastasid TÜ raamatukogu direktor Peeter Olesk ja ÕESi esimees prof Tiit Rosenberg ÕESi raamatukogu TÜ Raamatukokku deponeerimise akti ning järgmisel aastal algas kolimine.

ÕESi raamatukogul on enam kui sajandipikkune ajalugu. Esimesed raamatud pärinevad juba seltsi asutamisaastast 1838. Seltsi raamatukogu kasvas  peamiselt väljaannete vahetusest, kingitustest ja vähem ostudest. Kui ÕES 1950. a suleti, otsustati enam kui 30000 köiteline raamatukogu tervikuna anda Kirjandusmuuseumile, kuid lõpuks otsustati (teadmata kelle poolt) raamatukogu poolitada Kirjandusmuuseumi ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu vahel. Kirjandusmuuseumi jäi väärtuslik eestikeelsete raamatute kogu ja Estica-alane kirjandus, Tallinnasse viidi võõrkeelne kirjandus ja perioodika (erinevate teadusseltside, organisatsioonide, teaduste akadeemiate väljaanded).

1990. a tagastas TA Raamatukogu ÕESi raamatukogu seltsile. Esialgu paiknesid raamatud Toomel TÜ Ajaloomuuseumis, kuid seal oli raamatute kasutamine raskendatud ja raamatukogu uueks asukohaks sai TÜ raamatukogu. Inventariraamatute põhjal on ÕESi raamatukogu selles osas: 6352 köidet raamatuid, 14853 köidet perioodikat (1213 erinevat nimetust) ja 294 kaarti ja plaani. Seoses Kirjandusmuuseumi juurdeehituse valmimisega avanes võimalus raamatukogu taas ühendada. Ajendiks sai TÜ Raamatukogu poolt ÕESile esitatud nõudmine loobuda omandiõigusest, millega aga selts ei nõustunud.

Kirjandusmuuseumis on raamatukogu varem lahutatud osad ühes ruumis, v.a. eestikeelsed raamatud, mis asuvad eestikeelsete raamatute hoidlas. Ka Kirjandusmuuseumis on tagatud kõigile huvilistele raamatute kasutamine. Ühtlasi on loodud head tingimused omapärase ja väärtusliku raamatukogu ajaloo uurimiseks.

Meeldiv oli aasta lõpus Kreutzwaldi päevadel kuulda Krista Aru kommentaari: „Mul on nii hea meel, et selle väärtusliku raamatukogu kaks osa on taas kokku saanud.“

Teate edastas:

Kersti Taal

ÕESi juhatuse liige, raamatukoguhoidja

Õpetatud Eesti Selts kuulutab välja stipendiumikonkursi ÕES 2010 (Tartu 2011) aastaraamatu parima artikli autorile.

Artiklite elektroonilised versioonid on kättesaadavad: http://www.ut.ee/OES/publikatsioonid/

Stipendiumi määramine kuulutatakse välja ÕES aastakoosolekul 2013. jaanuaris.

Kandidaate esitada või ise kandideerida parima artikli preemiale saab 27. detsembrini aadressil Õpetatud Eesti Selts, Lossi 3-421, 51003 Tartu või kadi.kass@ut.ee

Vt ka stipendiumi statuut: OES stipendiumi statuut

Õpetatud Eesti Seltsi selle aasta viimane ettekandekoosolek

toimub 12. detsembril kell 16.15 Lossi 3-426.

Päevakorras

MALLE SALUPERE

“Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” raamatu esitlus.

Kõik huvilised on teretulnud!

Rahvusülikooli 93. aastapäevale mõeldes toimub Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

28. novembril kl 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras  LEA LEPPIKu ettekanne:

“Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil.”

Eestlane öeldakse olevat haridususku. Miks see nii on? Võib vist julgelt öelda, et selle nähtuse juured on vähemalt ülemöödunud sajandis. 19. sajandi alguses oli meil tegu veel klassikalise seisusliku ühiskonnaga, kus inimene reeglina suri samas seisuses, kus ta oli sündinud. Seisuste vahelise liikumise võimalusi oli, aga vähe. Sajandi lõpuks oli ühiskonna struktuur tugevasti muutunud, mis poleks olnud võimalik, kui suur hulk inimesi poleks seisust  vahetanud. Üks võimalik tee käis hariduse, sh eriti kõrghariduse kaudu.
18.-19. sajandi vahetusel toimunud nn lugemisrevolutsioon ja hariduse laiem levik tegi seda, mida revolutsioonid ikka teevad – mõned inimesed õnnelikumaks ja mõned õnnetumaks. Ühed nägid hariduse levikus enda jaoks võimalust, teised asusid manitsema, et nii ei saa maailmakord püsida, liiga palju haridust madalamatele seisustele on kasutu ja kahjulik. Manitsused ei mõjunud, vaesed ja madalat päritolu isikud kippusid siiski gümnaasiumi ja kõrgkooli. Millised olid tasuks saadavad eelised, kuidas toimus sotsiaalne tõus hariduse kaudu, millised olid takistused, kui palju oli vaba valiku võimalusi ja mis oli määratud seadustega, sellest juttu tulebki.

Kui sonett 1230. aastatel Jacopo da Lentini poolt Sitsiilias, Federico II õukonnas leiutati, kuulutas see täiesti uue ning siiani Lääne kultuuris valitseva luuletraditsiooni sündi. Nimelt kui varem oli luule seotud avalike ettekannetega, näiteks trubaduuride loomingut esitati muusika saatel, siis sonetid olid tõenäoliselt esimesed vaikseks, omaette lugemiseks mõeldud luuletused, märkides ühtlasi itaalia luulekunstis selle mentaliteedi algust, mida hiljem hakati nimetama renessansiks (vrd Paul Oppenheimer, The Birth of the Modern Mind. Self, Consciousness, and the Invention of the Sonnet, 1989). Sellest kindlaks määratud silpide arvu, kindla riimiskeemi ja ridade arvuga luulevormist sai kanooniline luulevorm, mis levis kiiresti nii itaalia ja teistesse Lääne luulekultuuridesse kui ka kaugemale.

Esimesed sonetid Eesti pinnal kirjutas sakslane Reiner Brockmann (1609–1647), teoloogiaharidusega Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja, kelle loomingust leiab seitse saksakeelset sonetti. Esimene eesti soost sonetist on Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes oma surma-aastal kirjutas samuti saksakeelse soneti, mis ilmus esmakordselt küll alles 1823. aastal väljaandes „Zeitung für die elegante Welt“.

Esimene eestikeelne sonett ilmus trükist 1881. aastal Johan Matthias Eiseni sulest, Jakob Liivi luulekogudest leiab aga ka mõni aasta varasema dateeringuga sonette (omaette küsimus on nende kuupäevade autentsus). 1880. aastate teiseks pooleks, ajaks, mida Juhan Liiv „Eesti luule kevadeks“ on nimetanud, on sonetid eestikeelses luules juba kindla koha leidnud.

Ettekandes vaadataksegi seda aega ja ruumi, mille sonett eesti luules oma esimestel aastakümnetel 19. sajandi lõpus lõi.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 28. novembril, päevakorras Lea Leppiku ettekanne: “Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil”.

Õpetatud Eesti Seltsi järjekordne ettekandekoosolek toimub

31. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb JÜRGEN BEYER ettekandega:
“Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses
jututraditsioonis”.

Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer asutas Riias trükikoja, mille trükkaliks sai Johann Georg Wilcken. Kaks (kolm) mahukamat teost, mis seal valmisid, olid lätikeelne Uus Testament (1685), tartukeelne Uus Testament (1686) ja lätikeelne Vana Testament (1689jj.). Lätikeelse Piibli teise trüki eessõnast (1739) saab lugeda, et laev, mis esimese Piibli trükkimiseks vajaliku paberi Prantsusmaalt Riiga viis, sattus Alžeeria mereröövlite kätte. Nende pealik otsis laeva läbi ja küsis kipperi käest, milleks paber oli mõeldud. Kipper vastas, et selle peale tahetakse trükkida Jumala nime. Seepeale laskis mereröövel  laeva vabaks ja paber jõudis ilusasti Riiga.
Ettekandes käsitletakse nii selle loo allikaid kui ka edasist käiku 19. sajandi lõpuni.

Kõik huvilised on oodatud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 14. novembril. Siis räägib Rebekka Lotman teemal: “19. sajandi eesti sonett: aeg ja ruum”.

Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub

kolmapäeval, 17. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb Kairit Kaur ettekandega:

“Kes oli Liivimaa luuletajanna preili von Graf?”

Keele ja Kirjanduse baltisaksa kirjakeele erinumbris (KK 2011/8-9) ilmunud artiklis Baltisaksa naiste esimesed luulekogud ja –põimikud vaatles autor kolme 1780. aasta paiku ilmunud anonüümset luulekogu. Kui kahe esimese puhul olid autorid ja nende taust juba ammu teada, siis kolmanda, 1781 A. W. Hupeli Põhja mistsellide 3. tükis Mitmesuguseid luuletusi ja laule avaldanud “kõrgemast seisusest liivimaalanna” kohta oli – tänu Indrek Jürjole – teada vaid määratlus “preili von Graf”. Ettekandes tuleb juttu sellest, mida on õnnestunud selle Eestiga seotuks osutunud daami täpsema nime ja tausta kohta teada saada.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine koosolek toimub 31. oktoobril, mil Jürgen Beyer teeb ettekande “Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses jututraditsioonis”.