Õpetatud Eesti Seltsi selle aasta viimane ettekandekoosolek

toimub 12. detsembril kell 16.15 Lossi 3-426.

Päevakorras

MALLE SALUPERE

“Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” raamatu esitlus.

Kõik huvilised on teretulnud!

Rahvusülikooli 93. aastapäevale mõeldes toimub Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

28. novembril kl 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras  LEA LEPPIKu ettekanne:

“Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil.”

Eestlane öeldakse olevat haridususku. Miks see nii on? Võib vist julgelt öelda, et selle nähtuse juured on vähemalt ülemöödunud sajandis. 19. sajandi alguses oli meil tegu veel klassikalise seisusliku ühiskonnaga, kus inimene reeglina suri samas seisuses, kus ta oli sündinud. Seisuste vahelise liikumise võimalusi oli, aga vähe. Sajandi lõpuks oli ühiskonna struktuur tugevasti muutunud, mis poleks olnud võimalik, kui suur hulk inimesi poleks seisust  vahetanud. Üks võimalik tee käis hariduse, sh eriti kõrghariduse kaudu.
18.-19. sajandi vahetusel toimunud nn lugemisrevolutsioon ja hariduse laiem levik tegi seda, mida revolutsioonid ikka teevad – mõned inimesed õnnelikumaks ja mõned õnnetumaks. Ühed nägid hariduse levikus enda jaoks võimalust, teised asusid manitsema, et nii ei saa maailmakord püsida, liiga palju haridust madalamatele seisustele on kasutu ja kahjulik. Manitsused ei mõjunud, vaesed ja madalat päritolu isikud kippusid siiski gümnaasiumi ja kõrgkooli. Millised olid tasuks saadavad eelised, kuidas toimus sotsiaalne tõus hariduse kaudu, millised olid takistused, kui palju oli vaba valiku võimalusi ja mis oli määratud seadustega, sellest juttu tulebki.

Kui sonett 1230. aastatel Jacopo da Lentini poolt Sitsiilias, Federico II õukonnas leiutati, kuulutas see täiesti uue ning siiani Lääne kultuuris valitseva luuletraditsiooni sündi. Nimelt kui varem oli luule seotud avalike ettekannetega, näiteks trubaduuride loomingut esitati muusika saatel, siis sonetid olid tõenäoliselt esimesed vaikseks, omaette lugemiseks mõeldud luuletused, märkides ühtlasi itaalia luulekunstis selle mentaliteedi algust, mida hiljem hakati nimetama renessansiks (vrd Paul Oppenheimer, The Birth of the Modern Mind. Self, Consciousness, and the Invention of the Sonnet, 1989). Sellest kindlaks määratud silpide arvu, kindla riimiskeemi ja ridade arvuga luulevormist sai kanooniline luulevorm, mis levis kiiresti nii itaalia ja teistesse Lääne luulekultuuridesse kui ka kaugemale.

Esimesed sonetid Eesti pinnal kirjutas sakslane Reiner Brockmann (1609–1647), teoloogiaharidusega Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja, kelle loomingust leiab seitse saksakeelset sonetti. Esimene eesti soost sonetist on Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes oma surma-aastal kirjutas samuti saksakeelse soneti, mis ilmus esmakordselt küll alles 1823. aastal väljaandes „Zeitung für die elegante Welt“.

Esimene eestikeelne sonett ilmus trükist 1881. aastal Johan Matthias Eiseni sulest, Jakob Liivi luulekogudest leiab aga ka mõni aasta varasema dateeringuga sonette (omaette küsimus on nende kuupäevade autentsus). 1880. aastate teiseks pooleks, ajaks, mida Juhan Liiv „Eesti luule kevadeks“ on nimetanud, on sonetid eestikeelses luules juba kindla koha leidnud.

Ettekandes vaadataksegi seda aega ja ruumi, mille sonett eesti luules oma esimestel aastakümnetel 19. sajandi lõpus lõi.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 28. novembril, päevakorras Lea Leppiku ettekanne: “Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil”.

Õpetatud Eesti Seltsi järjekordne ettekandekoosolek toimub

31. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb JÜRGEN BEYER ettekandega:
“Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses
jututraditsioonis”.

Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer asutas Riias trükikoja, mille trükkaliks sai Johann Georg Wilcken. Kaks (kolm) mahukamat teost, mis seal valmisid, olid lätikeelne Uus Testament (1685), tartukeelne Uus Testament (1686) ja lätikeelne Vana Testament (1689jj.). Lätikeelse Piibli teise trüki eessõnast (1739) saab lugeda, et laev, mis esimese Piibli trükkimiseks vajaliku paberi Prantsusmaalt Riiga viis, sattus Alžeeria mereröövlite kätte. Nende pealik otsis laeva läbi ja küsis kipperi käest, milleks paber oli mõeldud. Kipper vastas, et selle peale tahetakse trükkida Jumala nime. Seepeale laskis mereröövel  laeva vabaks ja paber jõudis ilusasti Riiga.
Ettekandes käsitletakse nii selle loo allikaid kui ka edasist käiku 19. sajandi lõpuni.

Kõik huvilised on oodatud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 14. novembril. Siis räägib Rebekka Lotman teemal: “19. sajandi eesti sonett: aeg ja ruum”.

Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub

kolmapäeval, 17. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb Kairit Kaur ettekandega:

“Kes oli Liivimaa luuletajanna preili von Graf?”

Keele ja Kirjanduse baltisaksa kirjakeele erinumbris (KK 2011/8-9) ilmunud artiklis Baltisaksa naiste esimesed luulekogud ja –põimikud vaatles autor kolme 1780. aasta paiku ilmunud anonüümset luulekogu. Kui kahe esimese puhul olid autorid ja nende taust juba ammu teada, siis kolmanda, 1781 A. W. Hupeli Põhja mistsellide 3. tükis Mitmesuguseid luuletusi ja laule avaldanud “kõrgemast seisusest liivimaalanna” kohta oli – tänu Indrek Jürjole – teada vaid määratlus “preili von Graf”. Ettekandes tuleb juttu sellest, mida on õnnestunud selle Eestiga seotuks osutunud daami täpsema nime ja tausta kohta teada saada.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine koosolek toimub 31. oktoobril, mil Jürgen Beyer teeb ettekande “Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses jututraditsioonis”.

Kõik huvilised on teretulnud Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekule

19. septembril kell 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras:  

Tõnu Raid “Tartu linnaplaanidest 1600-2010”.

Esmakordselt on tehtud katse saada süstemaatiline ülevaade maailma erinevates arhiivides, raamatukogudes ja muuseumites laiali asuvatest Tartu linna plaanidest. Ettekanne on omakorda ülevaade tehtud töö tulemustest.

Järgmine ÕES ettekandekoosolek toimub 17.  oktoobril, Kairit Kaur kõneleb siis baltisaksa naiskirjanikest .

Õpetatud Eesti Seltsil on rõõm alustada akadeemilist aastat ettekandekoosolekuga:

5. septembril kell 16.15 Lossi 3-425 esineb Janika Päll ettekandega

„Vale toel ei kõnet ma värvi“, 
vaid  tõtt räägin,
nii nagu käsib mind
rinnus hing. 
Tartu humanistide juhuluule ja kreeka keel: 
mõtteterast dissertatsioonini.

Kõigepealt kõneleb ettekandja 17. sajandil Tartus humanistide kreeka keeles kirjutatud tekstide korpusest. Edasi keskendub  ettekanne juhuluuletustele ja lühiproosale, mille aluseks on mõne tuntud autori tsitaat või mõttetera ehk sentents, näidates, millises kontekstis sellised tekstitüübid kujunesid, kuidas nad Tartusse jõudsid ning milline koht oli neil tollaste haritlaste vaimu- ja seltsielus ning kuidas neid kasutati noorte harimisel.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmisel ettekandekoosolekul, 19. septembril Lossi 3-217 räägib Tõnu Raid Tartu linnaplaanidest 1600-2010.

Õpetatud Eesti Seltsi selle semestri viimane ettekandekoosolek toimub kolmapäeval, 16. mail kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras Pille-Riin Larmi ettekanne “Epigonismist 19. sajandi lõpu eesti kirjanduses”.

Ehkki kirjandusteaduses saab rääkida epigonismist kui nähtusest üldiselt, iseloomustab originaalsuse probleem teatud perioode rohkem kui teisi. Neist ühe, 19. sajandi lõpu eesti kirjanduselu kirjeldades on kanoniseeritud eelarvamuslik ”epigonismi” mõiste.

Ettekanne avab ”epigonismi” mõiste tähendusvariatsoone eesti kirjandusteaduses, kirjeldab mõiste käibeleminekut hilisromantilise kirjanduse (eriti luule) tähistajana ning sellega paralleelselt eesti kirjanduse kaanoni kujunemist. Moodustub ahel Tõnu Sanderi ”Eesti kirjanduse ajaloo” pooleli jäänud kirjandusloo II osast (1901, kirjutatud 1890. aastate alguses) Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase eesti kirjanduslugu mõtestavate kirjutiste ning Mihkel Kampmanni kirjanduslooni (1913) koos sellele järgnevate kirjanduslugude ja poleemikatega.

Ettekande üheks põgusalt vaadeldavaks kõrvalteemaks saavad eesti seni ”võitmatu” vanema kirjanduskaanoni võimalikud alternatiivid. Teiseks kõrvalteemaks saab nooreestlastega seotud originaalsuse bumerang: kui Gustav Suitsu professuuriga alanud mõjukriitika (Marin Laak) laine paljastas ”mõjusid” paljude kaasaegsete autorite loomingus, siis üks laine suurimaid skandaale oli seotud osutusega nooreestlaste eellaste jäljenduslikkust rünnanud Tuglase enda novellide algupärale.

Kõik huvilised on lahkesti oodatud!

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek toimub

kolmapäeval, 25. aprillil kell 16.15

Lossi 3-427.

Päevakorras TIIT ROSENBERGi ettekanne:

Eesti Vabariigi 1919. aasta maareform Virumaa Narva-tagustes valdades.

Kõik huvilised on oodatud!

Teesid:

1. Maareformi läbiviimine Virumaa Narva-tagustes valdades oli üks olulisemaid meetmeid selle ala integreerimiseks Eesti Vabariiki. Maareformi põhisisuks oli maakasutuse ümberkorraldamine talundipõhiseks samadel alustel eesti alaga ja eramaaomandi kujundamine.

2. Narvataguse vallad hõlmasid  kokku 375 km² ja seal elas 1922. a. 7608 elanikku;  piirkond kuulus Eesti tihedaima asustusega alade hulka (üle 45 elaniku 100 ha  põllumajandusliku maa kohta). Neist põhjapoolseimas  Naroova (hilisema nimega Narva) vallas (173 km², 2799 elanikku, neist venelasi 63, ingerlasi 24 ja eestlasi 13 %) , Kose (Piiri) vallas (91 km², 1310 elanikku, neist venelasi 88 ja eestlasi 11 %) ja lõunapoolseimas Skarjatina (Raja) vallas (111 km², 3499 elanikku, neist venelasi 96 ja eestlasi 3%) sai valdav osa elanikest  (87%) oma elatise põllumajandusest (ülejäänud Virumaa maarahvastikust tervikuna 78 %).

3. Narva tagustes valdades ja Petserimaal teostatud maareformi eripäraks oli Eesti muust osast erinev maaomandus ja –kasutussüsteem – domineeris vene kogukondliku maaomanduse süsteem hingemaa näol. Maa kuulus valdavalt külakogukondadele  (Naroova vallas 24, Kose vallas 10 ja Skarjatina vallas 21 küla) kui juriidilistele isikutele, kuna kogukonna liikmeil oli selle maa kasutamisõigus kas eraldi või ühiselt. Kogukonna hingemaad kasutati peamiselt „nööridena“, so. kitsaste pikkade ribadena.; regulaarselt toimus maade ümberjagamine vastavalt perede liikmete arvule. Seetõttu valitses maakasutuses väljasundus, võrdsustava põhimõtte tõttu puudus huvi maaparanduseks ja põllumajanduslikeks uuendusteks.
Eraomanikkude üksikmajapidamisi  (mõisaid ja talusid) oli erinevalt muust Eestist vähe – Naroova vallas Lilienbachi, Saare ja Baikovi  mõis ning Lomõ puustus, Skarjatina vallas Annenskaja poolmõis ja Testsina, Lutsinniku, Sasino ja Pansino puustus.
Üldiselt valitses neis valdades tugev agraarne ülerahvastus. Maatarahvas (palgalised) sisuliselt puudus, kui ühe hinge kohta tulevat maad oli ülimalt napilt. 

4. Maareformi eeltööna tuli maad praktiliselt kõik uuesti mõõta ja hinnata, kuna nende alade kohta puudus vajalik plaanimaterjal;  need tööd teostati 1923-30.
Kogukondliku maaomandi muutmist eraomandiks hingemaa kruntimise läbi  oli alustatud juba tsaarivalitsuse viimastel aastatel, lähtuti  maareformi teostamisel esialgu veidi muudetud Vene 21. mai 1911. a. maakorraldusseadusest (Seadus talumaade kohta Petseri maakonnas ja Viru maakonna Narva-taguses osas – RT nr. 88/89 -1921. a.), hiljem juba uuest eesti Maakorraldusseadusest (RT nr. 23 -1926.a. ). Maareformi elluviimisega tegeles 1. jaanuaril 1922 moodustatud Maakorralduse Peavalitsus ja selle Narva maakorralduse komisjon. 

5. Hingemaade kruntimine Virumaa Narvataguses osas

Kruntimise tulemusena koondati hingemaadel asutatud maid läbisegi 3-4 tükki, üksikud maatükid märgiti looduses kindlate piirimärkidega ning maade kohta valmistati plaanid. Selle korralduse tagajärjed lõid eeldused majapidamiste arenemiseks.
Rööbiti maade kruntimisega  toimus 1930ndatel aastatel ka krunditud maade kinnistamine Kohtu- ja Siseministeeriumile alluva Petserimaa ja Narvataguste kinnisvarade kinnistuskomisjoni kaudu, mis kergendas majapidamise arendamiseks laenude saamist. 

6. Maareform ei suutnud paraku likvideerida maanälga ja ülerahvastust Narvatagustes valdades, kus jäid domineerima  väikemajapidamised. Samas võis täheldada maakasutuse intensiivistamist, kasvas põllumajandusloomade arv haritava maa kohta ja mitmekesistus koduloomade pidamine, oluliselt suurenes viljapuude arv.

Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

toimub 11. aprillil kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras MADIS MAASINGu ettekanne:

Markkrahv Wilhelmi suhted Tartu piiskoppidega 

Keskaegse Liivimaa sisepoliitika vaatlemisel on valdaval juhul vaadeldud kahe peamise jõu: Riia peapiiskopi ja Saksa Ordu Liivimaa haru vahekordi. Kuid nende vahel mängisid olulist ja mõnikord otsustavatki rolli ka teised Liivimaa-sisesed jõud. Tartu piiskopi seisund oli selles küsimuses keerukas, sest peapiiskopiga sidus teda vaimuliku kuulekuse kohus, kuid ka ordu kui Liivimaa sõjaliselt ja poliitiliselt tugevaima jõuga ei olnud mõistlik vastuollu sattuda.

See ettekanne vaatleb Brandenburg-Ansbachi markkrahvi Wilhelmi, Riia peapiiskopi koadjuutori ja hilisema viimase peapiiskopi ning Tartu piiskoppide omavahelised suhted 1530. aastatest kuni Vene-Liivimaa sõja alguseni (1558). Luterlasest markkrahv Wilhelm oli teistele Liivimaa isandatele küllaltki tülikas tegelane, sest tema sugulasteks olid lisaks Preisimaa hertsogist vennale ka Poola ja Taani kuningad ning Brandenburgi kuurvürstid. Wilhelmi plaanid enda võimu kasvatamiseks viisid teda aga vastuollu Liivimaa ordu ja selle liitlastega.

Enim oli markkrahv Wilhelmil Tartu piiskopiga tegemist oma vastuoludest täidetud koadjuutoriperioodil [1529–39], mil nende suhted olid küllaltki muutlikud. Poliitilistele pingetele lisandub ka reformatsioon, kuna Wilhelm ja vähemalt kaks Tartu piiskoppi kolmest asusid vastandlikes usuleerides, mis muudab markkrahvi peapiiskopiks saamise järel vaimuliku kuulekuse küsimuse erakordselt problemaatiliseks.

Kõik huvilised on oodatud!