ÕESi raamatukogu asub nüüd Kirjandusmuuseumis ja on juba lugejatele kättesaadav. Raamatukogu asus TÜ Raamatukogus alates 1996. aastast. 28. oktoobril 1995 allkirjastasid TÜ raamatukogu direktor Peeter Olesk ja ÕESi esimees prof Tiit Rosenberg ÕESi raamatukogu TÜ Raamatukokku deponeerimise akti ning järgmisel aastal algas kolimine.

ÕESi raamatukogul on enam kui sajandipikkune ajalugu. Esimesed raamatud pärinevad juba seltsi asutamisaastast 1838. Seltsi raamatukogu kasvas  peamiselt väljaannete vahetusest, kingitustest ja vähem ostudest. Kui ÕES 1950. a suleti, otsustati enam kui 30000 köiteline raamatukogu tervikuna anda Kirjandusmuuseumile, kuid lõpuks otsustati (teadmata kelle poolt) raamatukogu poolitada Kirjandusmuuseumi ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu vahel. Kirjandusmuuseumi jäi väärtuslik eestikeelsete raamatute kogu ja Estica-alane kirjandus, Tallinnasse viidi võõrkeelne kirjandus ja perioodika (erinevate teadusseltside, organisatsioonide, teaduste akadeemiate väljaanded).

1990. a tagastas TA Raamatukogu ÕESi raamatukogu seltsile. Esialgu paiknesid raamatud Toomel TÜ Ajaloomuuseumis, kuid seal oli raamatute kasutamine raskendatud ja raamatukogu uueks asukohaks sai TÜ raamatukogu. Inventariraamatute põhjal on ÕESi raamatukogu selles osas: 6352 köidet raamatuid, 14853 köidet perioodikat (1213 erinevat nimetust) ja 294 kaarti ja plaani. Seoses Kirjandusmuuseumi juurdeehituse valmimisega avanes võimalus raamatukogu taas ühendada. Ajendiks sai TÜ Raamatukogu poolt ÕESile esitatud nõudmine loobuda omandiõigusest, millega aga selts ei nõustunud.

Kirjandusmuuseumis on raamatukogu varem lahutatud osad ühes ruumis, v.a. eestikeelsed raamatud, mis asuvad eestikeelsete raamatute hoidlas. Ka Kirjandusmuuseumis on tagatud kõigile huvilistele raamatute kasutamine. Ühtlasi on loodud head tingimused omapärase ja väärtusliku raamatukogu ajaloo uurimiseks.

Meeldiv oli aasta lõpus Kreutzwaldi päevadel kuulda Krista Aru kommentaari: „Mul on nii hea meel, et selle väärtusliku raamatukogu kaks osa on taas kokku saanud.“

Teate edastas:

Kersti Taal

ÕESi juhatuse liige, raamatukoguhoidja

Õpetatud Eesti Selts kuulutab välja stipendiumikonkursi ÕES 2010 (Tartu 2011) aastaraamatu parima artikli autorile.

Artiklite elektroonilised versioonid on kättesaadavad: http://www.ut.ee/OES/publikatsioonid/

Stipendiumi määramine kuulutatakse välja ÕES aastakoosolekul 2013. jaanuaris.

Kandidaate esitada või ise kandideerida parima artikli preemiale saab 27. detsembrini aadressil Õpetatud Eesti Selts, Lossi 3-421, 51003 Tartu või kadi.kass@ut.ee

Vt ka stipendiumi statuut: OES stipendiumi statuut

Õpetatud Eesti Seltsi selle aasta viimane ettekandekoosolek

toimub 12. detsembril kell 16.15 Lossi 3-426.

Päevakorras

MALLE SALUPERE

“Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” raamatu esitlus.

Kõik huvilised on teretulnud!

Rahvusülikooli 93. aastapäevale mõeldes toimub Õpetatud Eesti Seltsi järgmine ettekandekoosolek

28. novembril kl 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras  LEA LEPPIKu ettekanne:

“Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil.”

Eestlane öeldakse olevat haridususku. Miks see nii on? Võib vist julgelt öelda, et selle nähtuse juured on vähemalt ülemöödunud sajandis. 19. sajandi alguses oli meil tegu veel klassikalise seisusliku ühiskonnaga, kus inimene reeglina suri samas seisuses, kus ta oli sündinud. Seisuste vahelise liikumise võimalusi oli, aga vähe. Sajandi lõpuks oli ühiskonna struktuur tugevasti muutunud, mis poleks olnud võimalik, kui suur hulk inimesi poleks seisust  vahetanud. Üks võimalik tee käis hariduse, sh eriti kõrghariduse kaudu.
18.-19. sajandi vahetusel toimunud nn lugemisrevolutsioon ja hariduse laiem levik tegi seda, mida revolutsioonid ikka teevad – mõned inimesed õnnelikumaks ja mõned õnnetumaks. Ühed nägid hariduse levikus enda jaoks võimalust, teised asusid manitsema, et nii ei saa maailmakord püsida, liiga palju haridust madalamatele seisustele on kasutu ja kahjulik. Manitsused ei mõjunud, vaesed ja madalat päritolu isikud kippusid siiski gümnaasiumi ja kõrgkooli. Millised olid tasuks saadavad eelised, kuidas toimus sotsiaalne tõus hariduse kaudu, millised olid takistused, kui palju oli vaba valiku võimalusi ja mis oli määratud seadustega, sellest juttu tulebki.

Kui sonett 1230. aastatel Jacopo da Lentini poolt Sitsiilias, Federico II õukonnas leiutati, kuulutas see täiesti uue ning siiani Lääne kultuuris valitseva luuletraditsiooni sündi. Nimelt kui varem oli luule seotud avalike ettekannetega, näiteks trubaduuride loomingut esitati muusika saatel, siis sonetid olid tõenäoliselt esimesed vaikseks, omaette lugemiseks mõeldud luuletused, märkides ühtlasi itaalia luulekunstis selle mentaliteedi algust, mida hiljem hakati nimetama renessansiks (vrd Paul Oppenheimer, The Birth of the Modern Mind. Self, Consciousness, and the Invention of the Sonnet, 1989). Sellest kindlaks määratud silpide arvu, kindla riimiskeemi ja ridade arvuga luulevormist sai kanooniline luulevorm, mis levis kiiresti nii itaalia ja teistesse Lääne luulekultuuridesse kui ka kaugemale.

Esimesed sonetid Eesti pinnal kirjutas sakslane Reiner Brockmann (1609–1647), teoloogiaharidusega Tallinna gümnaasiumi kreeka ja ladina keele õpetaja, kelle loomingust leiab seitse saksakeelset sonetti. Esimene eesti soost sonetist on Kristjan Jaak Peterson (1801–1822), kes oma surma-aastal kirjutas samuti saksakeelse soneti, mis ilmus esmakordselt küll alles 1823. aastal väljaandes „Zeitung für die elegante Welt“.

Esimene eestikeelne sonett ilmus trükist 1881. aastal Johan Matthias Eiseni sulest, Jakob Liivi luulekogudest leiab aga ka mõni aasta varasema dateeringuga sonette (omaette küsimus on nende kuupäevade autentsus). 1880. aastate teiseks pooleks, ajaks, mida Juhan Liiv „Eesti luule kevadeks“ on nimetanud, on sonetid eestikeelses luules juba kindla koha leidnud.

Ettekandes vaadataksegi seda aega ja ruumi, mille sonett eesti luules oma esimestel aastakümnetel 19. sajandi lõpus lõi.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 28. novembril, päevakorras Lea Leppiku ettekanne: “Sotsiaalne mobiilsus kõrghariduse kaudu 19. sajandil”.

Õpetatud Eesti Seltsi järjekordne ettekandekoosolek toimub

31. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb JÜRGEN BEYER ettekandega:
“Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses
jututraditsioonis”.

Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer asutas Riias trükikoja, mille trükkaliks sai Johann Georg Wilcken. Kaks (kolm) mahukamat teost, mis seal valmisid, olid lätikeelne Uus Testament (1685), tartukeelne Uus Testament (1686) ja lätikeelne Vana Testament (1689jj.). Lätikeelse Piibli teise trüki eessõnast (1739) saab lugeda, et laev, mis esimese Piibli trükkimiseks vajaliku paberi Prantsusmaalt Riiga viis, sattus Alžeeria mereröövlite kätte. Nende pealik otsis laeva läbi ja küsis kipperi käest, milleks paber oli mõeldud. Kipper vastas, et selle peale tahetakse trükkida Jumala nime. Seepeale laskis mereröövel  laeva vabaks ja paber jõudis ilusasti Riiga.
Ettekandes käsitletakse nii selle loo allikaid kui ka edasist käiku 19. sajandi lõpuni.

Kõik huvilised on oodatud!

Järgmine ettekandekoosolek toimub 14. novembril. Siis räägib Rebekka Lotman teemal: “19. sajandi eesti sonett: aeg ja ruum”.

Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub

kolmapäeval, 17. oktoobril kell 16.15 Lossi 3-217.

Esineb Kairit Kaur ettekandega:

“Kes oli Liivimaa luuletajanna preili von Graf?”

Keele ja Kirjanduse baltisaksa kirjakeele erinumbris (KK 2011/8-9) ilmunud artiklis Baltisaksa naiste esimesed luulekogud ja –põimikud vaatles autor kolme 1780. aasta paiku ilmunud anonüümset luulekogu. Kui kahe esimese puhul olid autorid ja nende taust juba ammu teada, siis kolmanda, 1781 A. W. Hupeli Põhja mistsellide 3. tükis Mitmesuguseid luuletusi ja laule avaldanud “kõrgemast seisusest liivimaalanna” kohta oli – tänu Indrek Jürjole – teada vaid määratlus “preili von Graf”. Ettekandes tuleb juttu sellest, mida on õnnestunud selle Eestiga seotuks osutunud daami täpsema nime ja tausta kohta teada saada.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmine koosolek toimub 31. oktoobril, mil Jürgen Beyer teeb ettekande “Mereröövlite panus Johann Fischeri kirjastustegevusele varauusaegses jututraditsioonis”.

Kõik huvilised on teretulnud Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekule

19. septembril kell 16.15 Lossi 3-217.

Päevakorras:  

Tõnu Raid “Tartu linnaplaanidest 1600-2010”.

Esmakordselt on tehtud katse saada süstemaatiline ülevaade maailma erinevates arhiivides, raamatukogudes ja muuseumites laiali asuvatest Tartu linna plaanidest. Ettekanne on omakorda ülevaade tehtud töö tulemustest.

Järgmine ÕES ettekandekoosolek toimub 17.  oktoobril, Kairit Kaur kõneleb siis baltisaksa naiskirjanikest .

Õpetatud Eesti Seltsil on rõõm alustada akadeemilist aastat ettekandekoosolekuga:

5. septembril kell 16.15 Lossi 3-425 esineb Janika Päll ettekandega

„Vale toel ei kõnet ma värvi“, 
vaid  tõtt räägin,
nii nagu käsib mind
rinnus hing. 
Tartu humanistide juhuluule ja kreeka keel: 
mõtteterast dissertatsioonini.

Kõigepealt kõneleb ettekandja 17. sajandil Tartus humanistide kreeka keeles kirjutatud tekstide korpusest. Edasi keskendub  ettekanne juhuluuletustele ja lühiproosale, mille aluseks on mõne tuntud autori tsitaat või mõttetera ehk sentents, näidates, millises kontekstis sellised tekstitüübid kujunesid, kuidas nad Tartusse jõudsid ning milline koht oli neil tollaste haritlaste vaimu- ja seltsielus ning kuidas neid kasutati noorte harimisel.

Kõik huvilised on teretulnud!

Järgmisel ettekandekoosolekul, 19. septembril Lossi 3-217 räägib Tõnu Raid Tartu linnaplaanidest 1600-2010.

Õpetatud Eesti Seltsi selle semestri viimane ettekandekoosolek toimub kolmapäeval, 16. mail kell 16.15 Lossi 3-427.

Päevakorras Pille-Riin Larmi ettekanne “Epigonismist 19. sajandi lõpu eesti kirjanduses”.

Ehkki kirjandusteaduses saab rääkida epigonismist kui nähtusest üldiselt, iseloomustab originaalsuse probleem teatud perioode rohkem kui teisi. Neist ühe, 19. sajandi lõpu eesti kirjanduselu kirjeldades on kanoniseeritud eelarvamuslik ”epigonismi” mõiste.

Ettekanne avab ”epigonismi” mõiste tähendusvariatsoone eesti kirjandusteaduses, kirjeldab mõiste käibeleminekut hilisromantilise kirjanduse (eriti luule) tähistajana ning sellega paralleelselt eesti kirjanduse kaanoni kujunemist. Moodustub ahel Tõnu Sanderi ”Eesti kirjanduse ajaloo” pooleli jäänud kirjandusloo II osast (1901, kirjutatud 1890. aastate alguses) Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglase eesti kirjanduslugu mõtestavate kirjutiste ning Mihkel Kampmanni kirjanduslooni (1913) koos sellele järgnevate kirjanduslugude ja poleemikatega.

Ettekande üheks põgusalt vaadeldavaks kõrvalteemaks saavad eesti seni ”võitmatu” vanema kirjanduskaanoni võimalikud alternatiivid. Teiseks kõrvalteemaks saab nooreestlastega seotud originaalsuse bumerang: kui Gustav Suitsu professuuriga alanud mõjukriitika (Marin Laak) laine paljastas ”mõjusid” paljude kaasaegsete autorite loomingus, siis üks laine suurimaid skandaale oli seotud osutusega nooreestlaste eellaste jäljenduslikkust rünnanud Tuglase enda novellide algupärale.

Kõik huvilised on lahkesti oodatud!