Ettekande peab Andreas Allik teemal “Ajaloolises Vändra kihelkonnas asunud klaasikodade pudelipitserid 19. aastasaja esimesel poolel. Väike ülevaade Tartust teadaolevate klaasimärkide põhjal”.

Ettekande peab Tõnu Viik teemal “Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”.

Ettekande peab Madis Maasing teemal “Tartu piiskopkonna pärandi probleem Liivimaa sõja alguses”.

1558. aasta juulis langes Tartu Vene tsaari vägede valdusesse, misjärel sai sellest Ivan IV olulisim tugipunkt Liivimaal. Teised liivimaalased ei leppinud siiski sugugi ei linna ega piiskopkonna kaotamisega, vaid püüdsid neid veel kahel korral (1558 ja 1559) tagasi vallutada. Nad tegid piiskopkonna tuleviku osas ka mitmesuguseid plaane, mis aga üksteisega vastuoludesse sattusid. Nimelt pidasid end selle kõige sobivamaks tulevaseks valitsejaks nii Riia peapiiskop koos oma koadjuutori (abilise ja ametikoha pärija) Christophiga, Saksa Ordu Liivimaa haru kui ka Taani kuninga vend hertsog Magnus. Peale nende mängisid olulist rolli ka Tartu piiskopkonna seisuste (toomkapiitli, vasallide ja linna) esindajad, kellest suur osa oli Vene võimualalt lahkunud ning veel vallutamata Liivimaa osades (eelkõige Tallinnas ja Läänemaal) varjupaika leidnud.

Ettekandes käsitlengi lähemalt eelnimetatud osapoolte Tartu-suunalisi tegevusplaane (varem on neid käsitletud suhteliselt pealiskaudselt) ning vaen nende õnnestumise võimalusi. Selleks käsitlen Liivimaa sõja alguse poliitilist olukorda laiemalt ning põgusalt sedagi, kuidas Tartu piiskopid varasemal ajal ametisse said.

Ettekande peab Märt Uustalu teemal ” Liivimaa riigimõisate rentnikest 1811-1909: muutused ja peamised arengujooned“.

Kui eramõisate omandisuhteid on võrdlemisi palju uuritud, siis riigimõisate rentnikud on teema, mis on oluliselt vähem tähelepanu pälvinud. 19. sajandil toimusid Liivimaa kroonumõisates mitmed olulised muutused. Ehkki rüütelkond kaitses oma ainuõigust riigimõisaid rendile võtta, ei peetud sellest privileegist tegelikult juba 18. sajandil sageli kinni ja rentnike seas oli nii rüütelkonda mitte kuulunud aadlike kui kodanikuseisusest isikuid. Alates 18. sajandi lõpust anti terve hulk riigivaldusi erinevate institutsioonide kasutada. Lisaks sellele premeeriti 19. sajandi alguses peetud sõdades välja paistnud sõjaväelasi. Pärisorjusest vabanemine oli eelduseks, et eesti ja läti päritolu talupoegadel oli võimalus hakata riigimõisaid rendile võtma. Kui sajandi keskpaiku oli nende osakaal üsna väike, siis 20. sajandi alguseks oli enamik kroonumõisaid läinud eestlaste-lätlaste kätte. Eelnevast ja kroonumõisate rendisuhetest üldisemalt tulebki ettekandes juttu.

Ettekande peab Kaur Alttoa teemal “Kus ikka asus Wemela kihelkond?“

Hermann Hildebrand (1843-1890) on avaldanud raamatutäie Varikanis leiduvaid Vana-Liivimaa teemalisi materjale. Ühes 1319. aasta ürikus figureerib ka Tartu piiskopi diötseesis asuv Wemela kirik. Üksmeelse arvamuse kohaselt on tegemist Laiuse kihelkonnaga – Eesti ajalooteaduses põlistus see seisukoht Johann Kõpu Laiuse kihelkonna ajaloo ilmumisega 1937. aastal.

Ettekanne tõstatab küsimuse: kas asi on ikka nii?

Ettekande peab Victor Kastra teemal “J. Anvelt vs. A. Kastra – mis, kuidas ja miks?“, tutvustades ettekandega raamatut “Pikk tee isani”. Ettekanne toimub vene keeles, tõlgib Hillar Kaevla.

Esitletav raamat “Pikk tee isani” põhineb minu isa, August Kastra tegevusel iseseisvuseelses Eestis. See näitab lihtsast Visusti mõisa taluperest pärit tsaariaegse publitsisti vääramatut püüdu demokraatlike väärtuste poole.Raamatus kasutatud allikmaterjalid Moskva,Tallinna ja Tartu arhiividest tõendavad vääramatult, et aastatel 1912-1914 tegutses Jaan Anvelt kõigi ebaausate võtetega VSDTP Tallinna Komitee ja selle juhtkomitee liikme August Kastra vastu, tõrjudes teda välja Eesti poliitilisest tegevusest ja töölisliikumise eesotsast.August Kastra mustamine jätkus ka järgnevatel aastatel lõppedes veebruaris 1937. J. Anvelti kirjaga Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) peavalitsusse.Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on Eesti ajaloos jätkunud Jaan Anvelt`it ülistav diskursus ning sisuliselt August Kastra tegevuse diskrediteerimine. Sellelaadse käsitluse eesmärk oli vähendada tema rolli Eesti töölisliikumises Eestis eelmise sajandi 20-ndatel aastatel.Selle tulemusena kajastub Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esimese esimehe August Kastra tegevus Eestis kuni 1918. aastani vaid Eesti  bibliograafias, aga puudub täiesti tööliste sotsiaalse kaitstuse eestvõitlejana.