Eesti mälupaikadest (sks. Erinnerungsort, Gedächtnisort, pr. les lieux de mémoire) – kollektiivses mälus erilise tähenduse ning laetusega objektidest, tekstidest, sündmustest – on uurijate poolt lähemat vaatlemist leidnud näiteks Tallinna kilukarbisiluett (Undusk) või Tartu ülikool (Leppik), aga ka Võnnu lahing (Brüggemann). Käesolevas ettekandes vaadeldakse mängulis-nostalgilis-praktilist varianti baltisaksa mälupaikadest. Nii nagu neid kujutas Riiast pärit arhitekt Otto Pirang (1895‒1982) 1947. aastal joonistatud kaardimängus „Heimatquartett“. See seltskonnamäng, mille sisuks on neljakaupa kokku koguda viieteistkümnesse eri kategooriasse kuuluvad objektid, kujutab endast kontsentreeritud teravmeelset valikut baltisaksa mälupaikadest, maailmast, mis oli tolleks hetkeks „kolmes tähenduses ‒ ruumi, aja ja inimeste poolest – kaugele möödanikku jäänud“ (Osteneck 2007). Pirangi teatavaks eeskujuks oli 1925. aastal Riias valminud Balti provintside ehitisi tutvustav mäng „Baltisches Quartettspiel“. Pirang joonistas oma mängu 1946 esmalt tuttava lastele, tehes sellest peatselt käsitsi ja napilt koloreeritud trükiversiooni. Erinevalt 1925. aasta mängust läheneb aga Pirang mõistele baltisch oluliselt avaramavaateliselt, käsitledes lisaks tavapärasematele tornidele ja varemetele ka keelt, sööke-jooke, argiesemeid, pisirajatisi, rahvalikke tüpaaže, aga ka saatusepöördeid ja Landeswehr’i väejuhte.

Iseseisvunud Eesti tähtsaim majandusharu oli põllumajandus, mille tootlikkus oli sõja-aastatel langenud. 1920. aastal asutatud OÜ Eesti Vosvoriit (alates 1923 AS) eesmärk oli hakata Jõelähtme vallas Ülgasel kaevandama fosforiiti, mille kasutamisel väetisena saagikust tõsta. Ettekandes arutletakse järgmiste küsimuste üle: miks oli fosforiit väetisena vajalik, millised olid fosforiidi uurimise, kaevandamise ja turustamise põhiprobleemid ja mõjutegurid, kes olid fosforiidiküsimuse võtmetegelased ja kuidas hinnata nende rolli.

Kahjuks jääb 04. oktoobril Maarja Hollo ettekanne ära.

Järgmine ÕES ettekanne toimub 18. oktoobril kell 16.15 Jakobi 2-224, päevakorras Hillar Toomiste ettekanne “Kellele oli Eesti fosforiit kasulik 1920-1940”.

Oma ettekande sissejuhatuses räägin lühidalt traumateooriast ja selle võimalustest kirjanduse uurimisel. Ettekande põhiosas käsitlen Bernard Kangro luuletusi, mis annavad edasi traumaatilisi kogemusi ja nende mäletamist. Vaatlen lähemalt seda, milliseid kujundeid, motiive ja teemasid Kangro oma luules Teise maailmasõja põhjustatud traumaatiliste kogemuste vahendamiseks kasutab. Ettekandes vaatluse alla tulevad luuletused on pärit kogudest “Põlenud puu” (1945) ja “Varjumaa” (1966).  

Identiteet on väga laialt kasutatud mõiste, nii igapäevaelus kui teaduses. Identiteet hõlmab endas inimeste või esemete sarnasusi ja erinevusi, see väljendub praktikas, kuidas me kedagi/midagi klassifitseerime ning kellega/millega seostame. Arheoloogias on seda keerukas näha ja uurida. Ei ole teada, milliseid sarnasusi ja erinevusi peeti oluliseks ning kuidas neid materiaalses kultuuris väljendati. Seda eriti rooma rauaaja puhul. Tegemist on perioodiga, mille peamised teadaolevad muistised on monumentaalsed tarandkalmed, kus üksikmatuseid on peaaegu võimatu eristada. Kui aga kasutada erinevaid lähenemisviise ja meetodeid (esemetüpoloogiad, esemete ja luude paigutus kalmes, ornamentika, kalmeehitus), võib teha oletusi rooma rauaajal elanud inimeste identiteedi kohta. Vaatluse alla on võetud kaks tarandkalmet, Viimsi Loode-Eestist ja Aakre Kagu-Eestist ning nende puhul uuritud üksikisiku, kollektiivi ja regionaalset identiteeti. 

Selle semestri viimane Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub 17. mail kell 16.15, Lossi 3-406

Oma ettekandes plaanin anda põgusa ülevaate ajaloolises Vändra kihelkonnas (sks. Kirchspiel Fennern) 19. sajandi esimesel poolel tegutsenud klaasikodadest, see tähendab nii Keppo, Lelle kui ka Carolinenhofi nimelisest klaasivabrikust, ja nende poolt tarbepudelite markeerimiseks tarvitatud savipitsatidelt pärinevatest madalreljeefsetest ümar- või harvemini ovaaljäljenditest ehk klaasimärkidest (sks. Glasmarke) ajavahemikus 1815–1846. Ettekande peamiseks ja tõtt-öelda ka ainsaks allikmaterjaliks olevad uusaegsed klaasipitserid (sks. Glassiegel) said valdavas enamikus korjatud Tartu (sks. Dorpat) loodepoolsest eeslinnast ehk Supilinnast. Ühte-kokku sai sealt aastatel 2012–2016 kogutud 36 võsaklaasist pudelipitserit ning neile lisandus veel omakorda möödunud aastal üks tüüpnäide Raadi mõisa (sks. Gut Rathshof) viinavabriku juurest koos arvukate seal kasutust leidnud flakoonidelt pärinevate klaasikildudega.

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub 03. mail kell 16.15, Lossi 3-406

Olen veidi uurinud oma kodukoha – Viimsi poolsaare – kohanimesid ja nende päritolu, ennekõike just sellepärast, et vanad nimed kipuvad kaduma, küladest rääkimata.

Sajandeid vanu külanimesid ei kasutata enam, vaid kõik loetakse üheks Viimsiks.

Ka Lennart Meri, kes ehitas oma kodu Rohuneeme külla, et tarvitanud seda nime kunagi, vaid kasutas oma kodu kohta enda väljamõeldud nime Kabelineem.

Vaadeldes küla- ja isikunimesid Viimsi poolsaare külade kaupa, toetun oma ettekandes tugevalt ennesõjaaegse TÜ rootsi keele professori Per Wieselgreni raamatule Ida-Harjumaa ja Naissaare kohanimedest, aga samuti ka enda kui endise pärismaalase teadmistele.

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub 19. aprillil kell 16.15, Lossi 3-406.

 Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub 05. aprillil kell 16.15, Lossi 3-406

Järgmine Õpetatud Eesti Seltsi koosolek toimub 22. märtsil kell 16.15, Lossi 3-406.