Ettekande peab Tõnu Viik teemal “Viimsi poolsaare koha- ja isikunimed keskaegse rootsi asustuse näitajatena”.

Ettekande peab Madis Maasing teemal “Tartu piiskopkonna pärandi probleem Liivimaa sõja alguses”.

1558. aasta juulis langes Tartu Vene tsaari vägede valdusesse, misjärel sai sellest Ivan IV olulisim tugipunkt Liivimaal. Teised liivimaalased ei leppinud siiski sugugi ei linna ega piiskopkonna kaotamisega, vaid püüdsid neid veel kahel korral (1558 ja 1559) tagasi vallutada. Nad tegid piiskopkonna tuleviku osas ka mitmesuguseid plaane, mis aga üksteisega vastuoludesse sattusid. Nimelt pidasid end selle kõige sobivamaks tulevaseks valitsejaks nii Riia peapiiskop koos oma koadjuutori (abilise ja ametikoha pärija) Christophiga, Saksa Ordu Liivimaa haru kui ka Taani kuninga vend hertsog Magnus. Peale nende mängisid olulist rolli ka Tartu piiskopkonna seisuste (toomkapiitli, vasallide ja linna) esindajad, kellest suur osa oli Vene võimualalt lahkunud ning veel vallutamata Liivimaa osades (eelkõige Tallinnas ja Läänemaal) varjupaika leidnud.

Ettekandes käsitlengi lähemalt eelnimetatud osapoolte Tartu-suunalisi tegevusplaane (varem on neid käsitletud suhteliselt pealiskaudselt) ning vaen nende õnnestumise võimalusi. Selleks käsitlen Liivimaa sõja alguse poliitilist olukorda laiemalt ning põgusalt sedagi, kuidas Tartu piiskopid varasemal ajal ametisse said.

Ettekande peab Märt Uustalu teemal ” Liivimaa riigimõisate rentnikest 1811-1909: muutused ja peamised arengujooned“.

Kui eramõisate omandisuhteid on võrdlemisi palju uuritud, siis riigimõisate rentnikud on teema, mis on oluliselt vähem tähelepanu pälvinud. 19. sajandil toimusid Liivimaa kroonumõisates mitmed olulised muutused. Ehkki rüütelkond kaitses oma ainuõigust riigimõisaid rendile võtta, ei peetud sellest privileegist tegelikult juba 18. sajandil sageli kinni ja rentnike seas oli nii rüütelkonda mitte kuulunud aadlike kui kodanikuseisusest isikuid. Alates 18. sajandi lõpust anti terve hulk riigivaldusi erinevate institutsioonide kasutada. Lisaks sellele premeeriti 19. sajandi alguses peetud sõdades välja paistnud sõjaväelasi. Pärisorjusest vabanemine oli eelduseks, et eesti ja läti päritolu talupoegadel oli võimalus hakata riigimõisaid rendile võtma. Kui sajandi keskpaiku oli nende osakaal üsna väike, siis 20. sajandi alguseks oli enamik kroonumõisaid läinud eestlaste-lätlaste kätte. Eelnevast ja kroonumõisate rendisuhetest üldisemalt tulebki ettekandes juttu.

Ettekande peab Kaur Alttoa teemal “Kus ikka asus Wemela kihelkond?“

Hermann Hildebrand (1843-1890) on avaldanud raamatutäie Varikanis leiduvaid Vana-Liivimaa teemalisi materjale. Ühes 1319. aasta ürikus figureerib ka Tartu piiskopi diötseesis asuv Wemela kirik. Üksmeelse arvamuse kohaselt on tegemist Laiuse kihelkonnaga – Eesti ajalooteaduses põlistus see seisukoht Johann Kõpu Laiuse kihelkonna ajaloo ilmumisega 1937. aastal.

Ettekanne tõstatab küsimuse: kas asi on ikka nii?

Ettekande peab Victor Kastra teemal “J. Anvelt vs. A. Kastra – mis, kuidas ja miks?“, tutvustades ettekandega raamatut “Pikk tee isani”. Ettekanne toimub vene keeles, tõlgib Hillar Kaevla.

Esitletav raamat “Pikk tee isani” põhineb minu isa, August Kastra tegevusel iseseisvuseelses Eestis. See näitab lihtsast Visusti mõisa taluperest pärit tsaariaegse publitsisti vääramatut püüdu demokraatlike väärtuste poole.Raamatus kasutatud allikmaterjalid Moskva,Tallinna ja Tartu arhiividest tõendavad vääramatult, et aastatel 1912-1914 tegutses Jaan Anvelt kõigi ebaausate võtetega VSDTP Tallinna Komitee ja selle juhtkomitee liikme August Kastra vastu, tõrjudes teda välja Eesti poliitilisest tegevusest ja töölisliikumise eesotsast.August Kastra mustamine jätkus ka järgnevatel aastatel lõppedes veebruaris 1937. J. Anvelti kirjaga Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) peavalitsusse.Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist on Eesti ajaloos jätkunud Jaan Anvelt`it ülistav diskursus ning sisuliselt August Kastra tegevuse diskrediteerimine. Sellelaadse käsitluse eesmärk oli vähendada tema rolli Eesti töölisliikumises Eestis eelmise sajandi 20-ndatel aastatel.Selle tulemusena kajastub Eesti Ametiühingute Kesknõukogu esimese esimehe August Kastra tegevus Eestis kuni 1918. aastani vaid Eesti  bibliograafias, aga puudub täiesti tööliste sotsiaalse kaitstuse eestvõitlejana.

Ettekanne keskendub peresuhete õiguslikule regulatsioonile kehtinud Balti Eraseaduse ning väljatöötamisel olnud tsiviilseadustiku eelnõude pinnalt.

Ehkki Eesti Vabariik ja seadusandlus üldiselt arenes 1920ndatel kiiresti vabaduse ja võrdõiguslikkuse suunas, ei jõudnud uued modernsed regulatsioonid sama kiiresti eraõiguse valdkonda. Perekonnasuhteid jäi esialgu edasi reguleerima vanamoodne ja konservatiivne Balti Eraseadus. Selgeimalt avaldus vastuolu Balti Eraseaduse konservatiivsuse ja modernse võrdsusidee vahel abikaasade omavahelistes suhetes. Abikaasade isiklikes suhetes oli suurimaks vaidluskohaks naisele pereasjade otsustamisel suurema kaasarääkimisõiguse andmine.  Teiseks peamiseks vaidluskohaks oli vallaslaste ja nende emadega seonduv, eriti  väljaspool abielu sündinud laste õigused ja kohustused nende isade suhtes. Vähem poleemikat tekitas vanemate ja laste suhte üldine õiguslik regulatsioon.

Stipendiumi 2016. pälvis Kaur Alttoa artikli „Tartu Jaani kirik ‒ kas katkumemoriaal?“ eest.

Uueks juhatuse liikmeks valiti Brita Melts. Mart Kuldkepp lahkus juhatusest ning ta valiti rahvusvahelisse toimetuskolleegiumisse.

Seltsi võeti vastu kaks uut liiget – Lea Teedema ja Janika Kronberg.

Aastakoosoleku järel esitleti Õpetatud Eesti Seltsi 2015. aastaraamatut, kus on artikleid Adalbert Cammererist, Eesti seltsiliikumisest, Leevaku hüdroelektrijaamast, Balti Eraseadusest, keskaegse tartlase “rõivakapist” jne.

Saja aasta möödumine Esimese maailmasõja puhkemisest aktualiseeris teemakohast ajalookirjutust nii Lääne-Euroopas kui ka Eestis ja mujal Ida-Euroopas, kus ilmasõda tunti seni pigem “unustatud sõjana”. Sellest tulenevalt on siinses ajalookirjutuses tulnud nähtavale mitmed lüngad, eriti sõja ühiskondlike ja kultuuriliste aspektide käsitlemisel. Viimaste hulka kuulub sõdurite kogemuse ja selle sõjajärgse tähenduse analüüs. Antud teemal kaitses ajaloolane Liisi Esse hiljuti Tartu Ülikoolis doktoritöö “Eesti sõdurid Esimeses maailmasõjas: sõjakogemus ja selle sõjajärgne tähendus”.

Liisi Esse võtab oma doktoritööle tuginevas ettekandes vaatluse alla Esimeses maailmasõjas Vene armee koosseisus osalenud eestlastest sõdurite sõjakogemuse ühisosa, samuti selle eripärased ja/või seni vähest tähelepanu pälvinud komponendid. Esse käsitleb sõja kestel omandatud kogemust ning viimase tähendust pikemal aegreal, st kogemusele hinnangu andmist ja selle rakendamist 1920.–1930. aastate ning nõukogude perioodi teisenenud ühiskondlik-poliitilistes oludes. Ettekande fookuses on eestlaste sõjakogemuse iseloomulikumad komponendid (vaenlase- ja enesekuvand, suhted kaassõdurite ja kodurindega, kojupöördumine), neid mõjutanud tegurid (nt Vene armee taustsüsteem, ilmasõjale järgnenud konfliktid) ning kogemuse sõjajärgne tähendus.

Ettekande peab Tiit Rosenberg teemal “1877. a linnaomavalitsuse reform ja Tallinna baltisaksa linnapead 1877-1918″

1877. aastal laiendati Balti kubermangudele 1870. aasta Vene linnaseadus, millega raad kui senine linnavalitsus asendati  linnavalimiste teel moodustatud linnavolikogu ja linnavalitsusega eesotsas linnapeaga. Ettekandes antakse ülevaade toimunud muudatustest Tallinna linnavalitsemises ning ametis olnud värvikatest baltisaksa linnapeadest 1877-1918.

Nendeks olid  1877-1878  endine linnasündik  Oscar von Riesemann (1833-1880), 1878-1883 Haimre mõisnik (kuulsa loodusteadlase Jakob von Uexkülli isa) Alexander von Uexküll (1829-1891), 1883-1885 endine linnasündik  Thomas Wilhelm Greiffenhagen (1821-1890), 1885-1894 raudteeinsener parun Victor Maydell (1838-1898), 1895-1905 Munalaskme mõisnik ja Eestimaa aadli krediitkassa raamatupidaja  Karl Johan von Hueck (1844-1925) ning pärast 1905-1918 ametis olnud venelastest ja eestlastest linnapeasid  (E. Hiatsintov, V.Lender,  J. Poska, G. Beljagin, V. Vöölmann) viimastena  märtsist novembrini 1918 ülemlinnapea na suurkaupmees ja reeder Erhard Dehio ( 1855-1940) ja teise linnapeana advokaat Alexander Riesenkampff (1888-1940).